Tänavusel 25.—28. maini peetud nukuteatrite festivalil «Teater kohvris» anti Viljandis ja Viljandimaal kolme päeva jooksul 21 etendust.
Festivalil said kokku lapsed ja lapsemeelsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osalesid kolm välis- ja kaheksa Eesti truppi: Moskva nukuteater Tri Lika, Moskva uus nukuteater, Panevežysi nukuteater, teater Marionett, Harry Gustavsoni pereteater, nukuteater Kehra Nukk, Rauf Avšarovi nukuteater, Viljandi nukuteater ja nuku-pantomiimistuudio, Jõhvi nukuteater Lepatriinu ning Vene nukuteater.
Mitut sorti teatrit
Nagu ikka, tehti festivalil mitut sorti teatrit. Näiteks vahel lihtsalt jutustati muinasjuttu, nukud illustreeriva atribuudina käes.
Kõike programmis olnut ei oskagi määratleda. Tri Lika lavalugu «Kärbse pulmad» võiks nimetada revüüteatriks. See oli lavale seatud kammerlikult ning pakkus kahe näitleja esituses kümneid erisuguseid karaktereid, sooja ja ehedat vene laadahuumorit ning tulevärki.
Samuti olid selles tükis kasutatavad nukud — tagant juhitavad väikesed marionetid — meisterlikult valmistatud ning pakkusid etenduse lõppedes teistele truppidele palju huvi.
Lapsi haaras festivalil kõige enam Viljandi nukuteatri «Hiir, mutt ja lendav täht», mis oli mänguline, rohke muusika ja lauluga, lihtsa süžeega ja väikese õpetuseivaga lugu sõprusest klassikalise sirmiteatri vormis.
Tükk jutustab parimatest sõpradest, kõike koos tegevatest hiirest ja mutist, kes ootamatult näevad langevat tähte ja selle pärast riidu lähevad. Hädaohtu sattudes aga taipavad nad sõbra väärtust ja lepivad ära.
Sõnatuna ja salapäraselt laval hiiliv rebane pani lapsed saalis põnevusest kilkama, efektse rabedusega ringi lendav sääsk ajas naerma, arg ja hellust otsiv hiir ning karu moodi rahulik mutt panid kaasa elama nii oma klammerdunud sõpruses kui tühjast tõusnud tülis.
Kõige meisterlikumad olid Panevežysi nukuteatri näidendid. Nende «Kolme karu», mida mängiti tänaval, õnnestus mul näha vaid tükati, kuid nukuteatri laval etendatud «Lauake, kits ja piitsad» võimaldas teatriimest osa saada täiel määral.
Kogu maailm oli mahutatud vanasse võimasinasse, kuhu mõni väike laps oleks mõnusasti peitu pugeda võinud, ning nukud olid käelabast veidi suuremad.
Kõige kõrgemal võimasinas asus vaimude ja haldjate maailm, kuhu sattudes võis soovida mida iganes, keskel «päris» maailm tahtmisega kiiresti ja kergelt rikkaks saada ning all tasand, kus võimutsesid ahnus, kurjus ja kadedus.
Kuigi etendust mängiti leedu keeles ja ma mitte ühestki sõnast aru ei saanud, olid näitlejate mäng, häälekasutus ja kogu puuduva loomine vaid käte abil (üles tõstetud ja harali aetud sõrmedega käsi tähistas metsa, käsivart tõstes ja langetades sõideti mägedes ja nii edasi) niivõrd selge ja arusaadav, et loo mõistmisega ei tekkinud mingeid raskusi.
Eks muinasjutte, kus eite-taati tahavad hõlpsalt ja muretult oma elupäevade lõpuni elada ning leiavad selleks võluvõimaluse, mille sama kiirelt kaotavad, leidub paljude rahvaste hulgas.
Nagu mõnes teiseski etenduses, olid näitlejad kogu tüki vältel nähtaval, kuid esitasid lugu läbi nukkude, taandudes ise justkui teisele plaanile. See oli meisterlikult lihtne ja sisukas esitus.
Võõras keel ei sega
Reedene tänavaprogramm oli koos festivali «Viljandi treff» ülesastumistega paigutatud üheksasse kohta kesklinnas, kõige rohkem mängupaiku oli Arkaadia aias. Oma nukke tutvustasid teater Marionett ja Harry Gustavsoni pereteater, andes lastele võimaluse nendega mängida.
Arkaadia aias antud etendusi oli natuke raske jälgida, sest reedel käis kõrval ehitusel kibekiire töö, teiste lavade heli tungis kohati sisse, täiskasvanutele nappis istekohti ning mõne muu näitemängu ülespanek või mahavõtmine mõni meeter eemal kippus tähelepanu hajutama.
Põlvili maas sirmi ees istuvad lapsed õnneks ennast ümbrusest segada ei lasknud ja elasid nukkude toimetamisele innuga kaasa.
Et võõras keeles rääkimine pole etendusest osasaamisel takistuseks, olulised on intonatsioon, publikuga suhtlemine ja «elavad nukud», tõestasid nii Moskva uus teater oma haarava «Nehochuhaga» kui Vene nukuteater «Kootud lugudega», kus juba lavakujundus ja nukud olid põnevad ning pilkupüüdvad — nimelt kootud.
Väga hästi jõudis publikuni Viljandi nukuteatri nukupantomiimistuudio «Kas naeris?», sõnadeta lugu, mis põhineb teada-tuntud naeri väljasikutamise lool. Muuseumi hoovis sisseseatud nukumeisterdamise töötoas valmistasid paljud lapsed endale ise nuku ja loodetavasti antakse nendega kohe algaval koolivaheajal tubateatrites ohtralt etendusi.
Nende kolme päeva jooksul jõudsin mitu korda olla tänulik, et Viljandis on oma nukuteater, kuhu septembrist maini kolmel päeval nädalas väikeseid teatrisõpru oodatakse. Teater on ju koht, kus maailm oma kihilisuses ja sügavuses kõige paremini väikese vaatajani jõuab.