Kui ma veel Hamburgis elasin ja nädalavahetuseks rongiga sõbrale Bremenisse külla sõitsin, oigasin mõttes iga kord, nähes ooteplatvormil kirevate sallidega seltskondi. Teadsin juba ette, et seekordsed poolteist tundi on taas täidetud kõvahäälse jutu ja skandeerimise, õllepudelite kolksatuse ning halvemal juhul ka suitsuhaisuga, kuigi see on rongis keelatud.
Saksa jalgpallifännid olid muidugi seitsmendas taevas, sest nende tee viis Bremenisse jalgpallistaadionile. Ehkki jalgpallivõõras inimene, olen siiski kuulnud, et sealne võistkond on hinnatud ja mitu mängijat kuulusid möödunud maailmameistrivõistluste ajal rahvuskoondisse.
Peale tipptasemel tehtava on Saksamaal väga armastatud ka igasugune harrastussport, sealhulgas jalgpall. Meie kõrvaltänaval, mis on jalgrattatänav, kuigi väga ettevaatlikult tohivad seal sõita ka autod, korraldati möödunud nädalavahetusel festival, kus kohalikule laste ning noorte jalgpalliklubile koguti koogi- ja moosimüügist saadud tulu.
Tavapäraste spordiklubide — ühe liige olen Lübeckis muide ka mina — kõrval on Saksamaal au sees harrastusklubid. Need on tihti märksa odavamad, sest liikmed koguvad ise maksu ning üürivad vabal ajal mõne kooli võimlat ja harrastavad seal aeroobikat või midagi muud. Mu sõbranna abikaasa kuulub tenniseklubisse, mille korrashoiu heaks tuleb peale liikmemaksu tasumise teha igal aastal töötunde või maksta kinni kellegi teise töö.
Lübeckis ning ilmselt ka mujal toetab linn ujulaid, mistõttu täiskasvanule maksab sissepääs vaid neli eurot ning lastele, tudengitele ja teistele sooduspiletiga inimestele kaks eurot. Lisaks kolmele siseujulale on seal kuus väliujulat, mis on avatud suvel. Krähenteichi oma avati vanalinnast läbi voolavas jões möödunud laupäeval, kuigi ilm pole veel soe.
Õhutemperatuur on siiski väiksem mure kui see, et Schleswig-Holsteini liidumaa otsustas vastu võtta säästupaketi ja vähendada ühe-euro-töökohti. Nõnda nimetatakse sotsiaalabi saavatele inimestele antavat tööd, mille eest makstakse üks euro tunnis.
Möödunud aasta 1500 koha asemel on Lübeckil tänavu võimalik pakkuda kõigest 660 töökohta. Viiele töötajale, kes mullu suvel avaujulas külastajaid abistasid, tänavu enam raha ei jagunud.
Selle valgusel tundub suhteliselt lootusetu türklanna Fatima Serap Yilmazi algatus ehitada uus, ainult naistele mõeldud ujula. Saksamaal on naistele mitmel pool kehtestatud ujumiseks spetsiaalsed ajad, kuid korra sel ajal ujulasse sattudes ei näinud ma seal ühtki mosleminaist. Olid hoopis pensionieas sakslannad, kes rahulikku, laste kisata ujumisaega ilmselgelt nautisid.
Füsioterapeudist türklanna selgitust mööda pole ainult õrnemale soole eraldatud aegu piisavalt, ehkki moslemitest naistel on keelatud ennast võõrastele meestele bikiinide või ujumistrikooga näidata. Yilmaz väidab, et ka spetsiaalsete ujumistundide ajal on päästetöötajad pahatihti mehed, kuid Lübecki ujulate juhataja Sieglinde Schüssleri sõnul pole neil piisavalt naispersonali.
Sakslaste kõige armastatum liikumisviis on rattasõit ja seda ei suuda takistada ei päike, vihm ega kõrged lumehanged. Isegi möödunud kahel talvel, mil Saksamaal sadas tavapärasest rohkem lund, jätkasid vapramad lübecklased rattaga sõitmist. Pean tunnistama, et mina andsin alla ja ostsin bussi kuupileti, sest ei julgenud jää- ja lumesegusel tänavaäärel laveerimist ette võtta. Kuival ajal muudavad jalgrattateed ja rattureid märkama harjunud autojuhid rattasõidu sulaselgeks naudinguks. Ühtlasi leidub kõikjal mugavaid rattaparklaid, nii et pedaalivad kõik koolilastest pensionärideni.