Ainult homme saab Heimtali muuseumis näha ligi pooltsada Paistu ja Viljandi kihelkonna õllekannu, mis on pärit Eesti Rahva Muuseumi rikkalikest kogudest.
Muuseumiöö toob vanad õllekannud kodumaakonda
13. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks omapärasemaid on küll natuke kannatada saanud kahekojaline kann, mis on vaheseinaga pooleks jaotatud. Ühte ossa valati õlut, teise aga viina, ning oli puhtalt vedamise asi, kumb märjuke joojale suhu kohises. Seda kannu tarvitati pulmade ajal, nagu ka kolmikkanne, millest pidid pulmades korraga rüüpama pruut, peigmees ja ämm.
Väljas on nii tilluke Väikese Mulgi nimeline kannuke kui kõhukas piipkann, millega kanti õlut aidast peolauda.
Kindlasti mekkisid õlletoojad tihti märjukest juba teel. Nii oli lõbusam ja ühtlasi oli rasket kannu kergem tassida. Kui Saaremaalt Kihelkonnast on teada vägevad kolmeliitrised joomiskannud, siis Viljandimaalt nii mahukatest anumatest teateid ei ole.
Õllekannudest kroonijuveelid
Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et Eestis kasvatati otra juba 3000 aasta eest, ning tõenäoliselt on koos viljakasvatusega õpitud Eesti aladel ära ka teradest kääritatud joogi valmistamine.
Millisel sajandil Eestis õlut valmistama hakati, jääb tõenäoliselt saladuseks, kuid õlle olulisest rollist eestlaste juures annab tunnistust kas või see, et enam kui saja tegutsemisaasta jooksul on Eesti Rahva Muuseumi kogudesse Eestimaa eri paigust tallele pandud 2461 traditsioonilist puidust õllekannu. Enamik nendest pärineb XIX sajandist, üksikud ka XVIII sajandi keskpaigast. Kõige vanem dateeritud õllekann kannab aastaarvu 1728. Ajalooliselt Viljandimaalt on kannusid 330.
«Õllekannude kogu ongi meie muuseumi üks kroonijuveel,» kinnitas Heimtali näituse koostaja, Eesti Rahva Muuseumi koguhoidja Ülle Jäe, kes pärast paarikümmet muuseumis töötatud aastat võib rääkida pikalt ja põhjalikult õllekannude tüüpide erinevustest.
Pruulimine oli meeste pärusmaa
Õllel oli ühiskonnas tähtis koht ning õlletraditsioone hoiti au sees. Tavaliselt tehti õlut mitu korda aastas talgute, suuremate pühade ja pidude ajaks. Eesti õlletootjate liit meenutab, et õlut viidi näiteks naabertalu peremehele suhete parandamiseks. Õlu kuulus ka esivanemate hingedele toodavate ohvriandide hulka.
Eesti rahvapärimuses ongi õllega seotud väga palju kombeid, tavasid, ennustusi ja naljandeid.
«Õllekann oli tüüpiline kingitus,» jutustas Ülle Jäe. «Kui näiteks õde abiellus, pidi vend kinkima talle pulmadeks kannu, see oli alati uhke ja kaunistatud.»
Õlle ajalugu uurinud ajaloolane Heino Gustavson on märkinud, et kui õlletegu hästi ei läinud, siis otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad, kes õlle ära kaetasid.
Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe liikvel. Õlletegu oli tavapäraselt meeste ülesanne.
«Meie kogus on üks õllekulp, mida naisterahvad puutuda ei tohtinud, sest see pidavat õlle ära solkima,» rääkis Jäe.
Mis puutub eestlaste kurikuulsasse joomalembusse, siis sellesse võib Ülle Jäe hinnangul suhtuda kahte moodi.
«Taludes tehti suuremad õllelaarid jaanipäevaks ja jõuludeks. Joodi ka töö kõrvale janu kustutamiseks, aga siis ei saanud ju lubada end päris segi juua,» ütles Jäe. «Teisalt, eks joodikuid ole muidugi kogu aeg olnud.»
Heimtali näitust soovitab ta eelkõige kohalikele. Muuseumi jaoks võib kann olla vaid üks enam kui kahest tuhandest, kohalikule inimesele aga vanaisa kätega tehtud väärisese.