Metsakalmistul tuuseldavad öösiti tundmatud liivakraapijad

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsakalmistul tegutsev loom ja tema kaaslane ei eelista kalmistuvaht Janek Eksi tähelepanekut mööda ühe karjääri liiva teisele — peaasi et see oleks värskelt hauale laotatud.
Metsakalmistul tegutsev loom ja tema kaaslane ei eelista kalmistuvaht Janek Eksi tähelepanekut mööda ühe karjääri liiva teisele — peaasi et see oleks värskelt hauale laotatud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi Metsakalmistul öösiti hauaplatse tuhnivad ja kraapivad elukad teevad meele mõruks nii kalmistuvahil kui oma lähedaste hauaplatside eest hoolitsejatel.


Elavaloomulised loomad on surnuaial tegutsenud kevadest saati. Neljandat aastat kalmistuvahi ametit pidaval Janek Eksil on juba harjumus hommikuti kõigepealt üle vaadata, millistele hauaplatsidele on siginenud käpajälgi ja tõhusaid auke.



Kalmistuvahi hinnangul on tegemist kahe loomaga, sest tihti võib segipööratud haudadelt leida jälgi, millest ühed kuuluvad suuremale, teised aga väiksemale isendile. Oma silmaga pole neid veel kellelgi näha õnnestunud, sest kraapimishimulised külalised eelistavad tegutseda pimeduse hõlma all.



«Nii kui mõnele platsile uue liiva paned, on nad peagi kohal,» kurtis Janek Eksi. «Probleem on täitsa tõsine: kuhu see siis kõlbab, kui värskelt korda tehtud platsid kohe segi kraabitakse! Ma ei kujuta ette, mida nad sealt otsivad.»



Lilled, küünlad ja muud kaunistused ei paku kraapijatele vähimatki huvi. Küll aga on nad võimelised öö jooksul põhjalikult segi tuustima mitu hauaplatsi ja kaevama auke, millest mõni on paarkümmend sentimeetrit sügav.


«Eks varem käinud ka hulkuvad loomad vahel haudadel kolamas, aga mitte nii regulaarselt,» selgitas Eksi mure tõsidust ja ainulaadsust.



Tundmatutel tuustijatel on uue või värskelt korrastatud hauaplatsi leidmiseks tähelepanuväärselt hea nina. Kolm-neli platsi öö jooksul segi kraapida ei valmista neile mingit raskust.



Viljandlanna, kes ei soovinud oma perekonnanime leheveergudel näha, avastas segamini platsi esmaspäeval.



«Varem pole seda juhtunud, aga plats sai liivaga kaetud tõesti alles äsja,» rääkis ta. «Midagi katastroofilist ei ole, küsimus on ainult selles, kes kraapimas käib. Üsna lähedal on tiigid — ehk on tegemist mõne vee-elukaga?»



Paljude arvates võib olla pahategija mõni lähedal elav peni, ent kalmistuvaht kinnitas, et pole seal mitte ainsatki koera näinud. Viimases hädas on Eksi plaaninud panna üles lõksu, et tüütu looma ja tema kaaslase rüüsteretked ometi lõpetada.



Eksperdid, kellele «Sakala» sündmuspaigale jäetud jälgedest tehtud fotosid näitas ning looma käitumist kirjeldas, arvasid, et tõenäoliselt on tegemist koeraga, kuid sajaprotsendilise kindlusega seda keegi siiski väita ei söandanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles