Kuidas Järva mehed vallamaja otsisid

JÄRVAMAA 12 omavalitsusest jääb pärast valimisi alles kolm. Maakonnakeskus Paide linn liitub Paide ja Roosna-Alliku vallaga ning sellest saab suuruselt Eesti teine linn Pärnu järel.

Loomulikult on jutt ruutkilomeetritest, mitte rahvaarvust. Paidelased võivad tulevikus pealinnas käies uhkustada, et meie linn on Tallinnast kolm korda suurem. Samas tuleb tunnistada, et elanikke on kõigest 11 000.

«Hiidlinna» tekkimise juures suuremaid probleeme ei olnud ja küllap pakkus kohalikele kõige rohkem närvikõdi möödunud aasta lõpus korraldatud elanike registreerimise kampaania, kus kõigi tulevaste linnakodanike vahel läks loosi uus sõiduauto. Tegelikult läks auto hoopis ühele Harjumaa mehele, kes on jäänud lihtsalt siia registrisse.

Suuremat pinget ei pakkunud ka Türi valla kasvamine Väätsa ja Käru valla abiga. Väätsa valla Reopalu küla elanikud avaldasid soovi liituda kiviviske kaugusel asuva Paide linnaga. Neile tehti aga kiiresti selgeks, et Väätsa liitub Türi vallaga tervikuna, sest muidu ei täitu 11 000 elaniku piir ja jäädakse riigi poole miljoni euro suurusest preemiast ilma. Reopalu elanikud said lubaduse, et tulevikus võivad nad Paidega liitumise teema uuesti üles tõsta.

JÄRVAMAAL ASUVAD aga veel Albu, Ambla, Imavere, Järva-Jaani, Koeru, Koigi ja Kareda vald ning nüüd läheb lugu põnevamaks ja keerulisemaks.

Kui oli selge, et haldusreformist seekord pääsu pole, tegid vallajuhid Aravetel ühise saunapeo. Vabas õhkkonnas jõudsid poliitikud kiiresti järeldusele, et väikestele maavaldadele on kõige kasulikum leivad ühte kappi panna. Koole, kultuurimaju ja lasteaedu kinni ei pane ning elu läheb põhimõtteliselt vanaviisi edasi, oli vallajuhtide plaan.

Kõik said aga aru, et suurimaks komistuskiviks selle ühinemise juures võib saada keskuse valik. Järvamaa tõmbekeskus on Paide. Võib veel rääkida Türist ning teatud äärealadel isegi naabermaakondades asuvatest Tapast ja Põltsamaast. Neil seitsmel vallal pole aga välja käia ühtki suurt asulat, kuhu naabritelgi poodi, kõrtsi või kirikusse asja oleks.

Nupukad vallavanemad hakkasid seetõttu rääkima, et keskust polegi vaja. Kõik vallamajad tegutsevad edasi ja rahvas käigu poes, kus tahab. Ometigi tuli tunnistada, et pärast valimisi peab üks seitsmest vallamajast saama selleks kõige tähtsamaks, kus asub vallavanema kabinet.

Algul prooviti vältida sõna «vallamaja» ja selle asemel kasutati mõistet «valla juriidiline aadress». Hunti võib ju aga hallivatimeheks või võsavillemiks kutsuda, hundiks jääb ta ikka. Probleem ei kadunud kuhugi.

KÜLLAP VÕTSID kohalikud poliitikud õppust Euroopa Liidust. Teadupärast pesitseb euroametnike armee just seetõttu Brüsselis, et prantslased poleks kunagi alla neelanud mõtet muuta Berliin Euroopa Liidu pealinnaks ja samamoodi on sakslastele vastuvõetamatu mõte Pariisist kui Euroopa pealinnast. Mingu see tiitel siis juba väikesele Belgiale.

Kuigi liitumist plaaniva seitsme valla peale polnud ühtegi asulat, mis kuidagigi linna mõõtu välja annaks, on Aravete, Koeru ja Järva-Jaani teistest natuke suuremad ning külaks neid kuidagi nimetada ei kõlba. Et suuremad vallad tülli ei pööraks, lepitigi algul kokku, et vallamaja tuleb kõige väiksemasse, Kareda valda sealsesse Peetri alevikku.

Ühel hetkel ei tahtnud Koeru mehed aga sellega leppida, et keskus tehakse kohta, kus on kuus korda vähem elanikke kui Koerus. Ja kui Järva-Jaani poliitikud kuulsid, et koerukad tahavad vallamaja endale, tekkis neiski suur soov see tähtis asutus enda maalapile saada. Kui oli selge, et konsensust selles küsimuses ei saavutata, pandi vallamaja asukoht hääletusele. Igal ühineval vallal oli üks hääl. Võitjana väljus Järva-Jaani.

See ajas Koeru meestel maksa sedavõrd üle kopsu, et nad teatasid aasta lõpus, kui vabatahtliku liitumise kell kukkus, et ei soovigi kuue Järvamaa omavalitsusega ühineda. Koeru vallajuhid on mitu korda avalikel koosolekutel tunnistanud, et oleks nad vallamaja endale saanud, oleks võinud liitumisest asja saada.

Et Koerus on kombeks ka koerust teha, ei jäänud kohalikud poliitikud ootama, millal valitsus neid sundliidab, vaid asusid uut valda looma koos Lääne-Virumaa Rakke vallaga.

Vabatahtliku ühinemise aeg oli küll läbi, kuid haldusreform läks Koerus edasi, kuni lõpuks sõlmisidki Koeru ja Rakke volikogu liitumislepingu. Ja koerukad said oma tahtmise: Rakke nõustus neile ihaldatud vallamaja andma. Et aga ühinemisega jäädi hiljaks ega täidetud ka 5000 elaniku nõuet, otsustas vabariigi valitsus Koeru siiski sundliita Järva vallaga, kust ta uksi paugutades mõni kuu tagasi lahkunud oli.

Seegi ei murdnud veel Koeru poliitikuid. Viimase õlekõrrena otsustasid nad kohtusse minna, kaevates sinna maavanema, rahandusministeeriumi ja ka valitsuse. Ühesõnaga kõik, kes haldusreformi elluviimisega seotud on (riigikohus langetas üleeile otsuse, et Koeru valla liitmine koos kuue teise omavalitsusega Järva vallaks pole põhiseadusega vastuolus – toimetus).

KUI ENNE varasemaid valimisi võis nii mõnigi vallavanem oma erakonna või valimisliidu populaarsuses kindel olla ja uskuda, et jätkab kindlasti oma ametipostil, siis seekord on haldusreform kaardipaki segi löönud.

Suure üllatuse valmistas Järva maavanem Alo Aasma. Viimastel valimistel vedas ta Paides sotsid võimule. Nüüd on ta kokku pannud Suur-Järvamaa valimisliidu, mis läheb oma nimekirjaga välja kõigis kolmes omavalitsuses.

Maavanema valimisliidul on üks suur valimislubadus: reformiga edasi minna, nii et Järvamaale jääks ainult üks omavalitsus. Kui seni on haldusreformist räägitud aastaid, siis maavanem lubab oma meeskonnaga selle teoks teha ühe aastaga.

Seitsme valla alusel moodustatavas Järva vallas on oma valimisnimekirjaga väljas ka Järva-Jaani vallavanem Arto Saar, kes aga erinevalt maavanemast on seda meelt, et Järva valda pole vaja uuesti muutuste keerisesse paisata.

Peale nelja vana erakonna on Järvamaal kõigis kolmes omavalitsuses oma nimekirjaga väljas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Seega on muutusi tänavustel valimistel nii palju, et oma ametis ei saa kindel olla ükski omavalitsusjuht.