Tõesti põhimõtteline valik

(Artikkel on vastulause Andres Laiapea 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloole «Põhimõtteline valik» ning selle puhul ei kehti reegel, mille kohaselt kandidaatide arvamusartikleid kuu aega enne valimisi lehes ei avaldata.)

MUL ON ALATI hea meel lugeda Andres Laiapea arvamuslugusid, sest need teevad garanteeritult päeva rõõmsamaks: huumorit kui palju. Et tema viimane üllitis keskendub taas minule, kasutan võimalust kommenteerida ja anda edasi oma nägemus kuu aja pärast toimuvatest valimistest.

Mulle ei meeldi isiklikud rünnakud. Minu meelest on need labased ega vii kuhugi. Kuigi vahel tahaks ju isegi poliitkonkurenti vängemate sõnadega kostitada, on mõistlikum püsida väitluses maailmavaadete, programmide ja tulevikunägemuste juures.

Laiapeale ei pruugi ma meeldida ja ausalt öeldes pole mul sellest sooja ega külma. Ühele meeldin, teisele mitte. Poliitika ja elu ongi sellised.

KÜLL AGA EI meeldi mulle avalikus meedias tahtlikult väära ettekujutuse loomine. Nimelt olen tõesti erakonna Ida-Tallinna ringkonna liige. Riigikogutöö tõttu aitan ma nädala sees meie Tallinna piirkonnal erakondlikku tööd korraldada. Samas olen pärit Albu vallast ning seega otsapidi ka sealsete murede ja rõõmudega seotud. Lisaks sellele olen saanud 2015. aastal mandaadi Viljandimaa inimestelt ning seepärast seotud tihedalt Viljandiga.

Mis puudutab kriitikataluvust, siis see ei peaks olema küll Andres Laiapea mure, sest sellega mul probleeme ei ole. Arvamuste paljusus on ühiskonna voorus, kuid rumalus meie kõigi õnnetus. See, kus mina soovin kandideerida ja kus kohalikku ellu oma aega panustada, on minu valik. Meeldigu see isehakanud poliitvaatlejale või mitte.

MILLEST PEAKS lähtuma inimene, kes läheb valima?

Loodetavasti tuleb valimisaktiivsus suurem kui 2013. aasta valimistel, mil hääletamata jättis tervelt 46,9 protsenti valimisõiguslikest. Minu subjektiivne seisukoht on, et eelkõige tuleb valijal läbi lugeda valimisprogrammid. Endale peab selgeks tegema, milline on erakonna või valimisliidu ettekujutus järgnevast neljast aastast, mis mõjutavad ka edaspidi pikalt kohalikku elu. See, kas kandidaat on sünnipäraselt pärit Võrust, Viljandist, Tartust või Hiiumaalt, on teisejärguline.

Lisaks programmidega tutvumisele tuleb valijal vaadata, mida on vanad ja uued lubajad seni teinud. Kui seni linnavalitsust juhtinud erakondlased jagavad oma valimisprogrammi, on mõistlik vaadata, kui palju on nad oma eelmistest lubadustest ära teinud. Konservatiivide puhul seda võimalust küll pole, sest meie oleme oma erakonnaga esimest korda Viljandis kandideerimas, kuid võrdlusmomendi oma sõnade ja tegude kokkulangevuse kohta saab ka tehtud tööst riigikogus.

Viljandi valimisprogramm on meil tuumakas, konkreetsete nägemustega ja suuresti ka minu enda ideedega täidetud. Andres Laiapea võib soovitada valida tuttavat meest või naist, kel vajaduse korral nööbist kinni haarata, kuid tegelikkuses juhivad Viljandit oma programmiga erakonnad, kes on saanud selleks viljandlastelt mandaadi.

LÕPETUSEKS MAININ põgusalt ka Andres Laiapea ideed saadikute tagasikutsumisest. Tuletan isehakanud poliitvaatlejale meelde, et minule teadaolevalt on ainult ühe erakonna programmis see punkt sees ning selleks on – üllatus-üllatus – Konservatiivne Rahvaerakond.

Seega põhimõtteliselt oleme ideega nõus, kuid samas realistina näen selle rakendamises väga palju kitsaskohti. Näiteks kust jookseb inimhulga piir, kutsumaks riigikogust tagasi Jürgen Ligi, kes osutus valituks Viljandi- ja Järvamaa ringkonnas, kuid nüüd kandideerib hoopis Põhja-Tallinnas? Minul sellele vastust ei ole ja ilmselt ka Laiapeal mitte. Kuid jäägu see teema teiseks korraks.