Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Orkaani ajaks ookeani äärde korterisse jäänud eestlased tänasid oma õnne

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Niisugune vaatepilt avanes eestlaste asukohast poole tunni autosõidu kaugusel Coconut Grove`il möödunud pühapäeval. | FOTO: Reuters

Internetitelefoni ühendus Miamis viibiva Taavi Sumbergiga oli neljapäeva õhtul korralik, kuigi seda maailma suurlinna oli räsinud troopiline torm, mistõttu tema plaanitud kahest ööst seal oli saanud 11 päeva.

Tormituul puhus Miamis rannapromenaadid paksult liiva täis. | FOTO: Erakogu
Orkaanihirmus inimesed ostsid poeletid tühjaks. | FOTO: Erakogu

Kui Sumberg, kes suviti Suislepa kandis puhkab ja lapsepõlves Viljandit oma kodulinnaks pidas, maikuus lennupiletid ostis, et juba aastaid Miamis elavatele eestlasest sõpradele külla sõita, polnud orkaanist Irma kippu ega kõppu. Alles läinud nädala algul küsiti temalt New Yorgi lennujaamas, miks ta tahab Miamisse minna – see jääb ju orkaanialasse.

«Eks nad ütelnud ka selle järgi, mida olid uudistest kuulnud, ja me keegi ei teadnud, mis päriselt saama hakkab. Nii et otsustasin ikkagi minna,» rääkis mees.

Nüüd, nädala jagu pärast seda, kui Miamis tormituuled möllasid, võib ta öelda, et ei kahetse midagi, kuigi tööasjad on kannatanud, sest internetiühendus on olnud kehv.

USA Florida osariigi võimud andsid orkaani Irma hirmus 5,6 miljonile inimesele ehk 25 protsendile osariigi elanikest korralduse evakueeruda. Tormi silm pidi algse info kohaselt täpselt Miami peale jõudma ning tipphetke lubati sinna kohaliku aja järgi läinud pühapäeva varahommikuks. Kui orkaan oli Miamist umbes 440 kilomeetri kaugusel, oli tuule kiirus kohati üle 250 kilomeetri tunnis ehk 69 meetrit sekundis.

Suurlinna siiski nii tugevad tuulepuhangud ei jõudnud ja see sai osa troopilisest tormist, mis tähendab, et tuule kiirus ei ületanud 119 kilomeetrit tunnis ehk 33 meetrit sekundis.

Vesi ja kütus olid otsas

Taavi Sumbergi sõnul hakkasid tormituuled Miamis lõõtsuma juba varem, kuid laupäeva öösel vastu pühapäeva magasid nad oma seltskonnaga tunnikaupa. See kõige hullem, mida kardeti, suurlinna küll ei tabanud, aga ega mingit rahu ka olnud: iial ei või ju teada, millal orkaan end jälle ümber sätib.

8. septembril andis Sumberg oma Facebooki postituses teada, et viibib koos võõrustajatega Hallandale rannal ja nemad kavatsevad kohapeale jääda, kuigi kohustuslik evakuatsioon on alanud. Nagu Sumberg selgitas, tähendab väljakuulutatud mandatory evacuation, et kui näiteks aiatooli või puuga pähe saad, ei ole abi kuskilt oodata, vaid ise tuleb hakkama saada.

Samal ajal kui eestlased oma kodu kindlustasid, näiteks rullis käterätikud rõduukse ette seadsid, et takistada võimalikku vee sissepääsu, ning poest toitu varuks tõid, käis hordide kaupa evakueerumine. Suurim maantee I-95, mis viib lõunast põhja, oli autodest umbes. Tanklad said kütusest tühjaks või tuli seal vähemalt tund aega järjekorras oodata.

«Kui kütus peaks autost otsa saama, siis sinna sa jääd,» tähendas Sumberg eespool mainitud postituses.

Samuti olid hotellid põhja pool täis ja lennujaama kaudu lahkuda oli sama hästi kui võimatu. Sumberg teadis rääkida, et kui tema lennupilet New Yorgist Miamisse maksis 50 dollarit, siis mõni orkaani eest põgeneja käis mujale pääsemiseks välja 900 eurot ja ka see pilet võis osutuda kasutuks, kui lend tühistati.

Karm reaalsus oli ka see, et need, kes koju jäid, pidid olema valmis kõige hullemaks. Nii tahtsid eestlased poest vett varuks soetada, kuid seda enam polnud – riiulid olid tühjaks ostetud. Küll aga varusid nad purgitoitu ning terve neljapäeva valmistasid ette süüa puhuks, kui kogu side ja võimalus maailmaga suhelda peaks kaduma. «Pidi olema valmis, et kolm nädalat ei ole elektrit ega vett,» tähendas Sumberg.

Ühest kontorinurgast leidsid nad siiski ka veevaru, mille võtsid lihtsalt endaga kaasa. Etteruttavalt võib öelda, et õnneks läks neil nii hästi, et vett polnud tarvis ja see sai pärast tagasi viidud.

Samuti oli eestlastel varuplaan, et kui aknad purunevad, varjuvad nad koridori. Suure kivimaja arvasid nad tuulele vastu pidavat, kuid akende purunemine oli üks suuremaid hirme. «Siis oleks vihm ja tuul kõik toas sees olnud ning ka kõik see, mis õues tuulest murtuna ringi lendab.»

Tänaval nägid eestlased laternaid lendamas ja kuulsid nende purunemise klirinat. Majade akendel on Sumbergi sõnul küll metallist tormikaitsmed, kuid nende naabermajal rebis tuul sellegi katki ja läks muidugi ka aken.

Oma 9. septembri postituses märkis Taavi Sumberg, et nemad tegid turvalisuse mõttes parima otsuse. «Irma on muutnud suunda ja praeguse seisuga läheb tormi silm Miamist mööda, kuid tormi diameeter on suurem kui 200 kilomeetrit ja tabab troopilise tormina ka meid.»

Eelmistel päevadel, kui torm liikus otse Miami poole, kästi inimestel evakueeruda põhja. «Tänaseks tundub, et inimesed, kes on evakueerunud üles või Lääne-Florida suunas, saavad just kõige suurema osa endale,» kirjutas Sumberg.

Need, kes läände läksid, hakkasid sealt tema sõnul tagasi tulema veel tormi ajal. Nii tekkiski olukord, et auto oli autos kinni. Kui teelt maha keerasid, polnud teada, kas kütust saab või mitte, sest elektrit ega internetti polnud.

Seda, et nad tegid õige otsuse ja neil läks hästi, kinnitas Sumberg mitu korda, sest veel mitu päeva hiljem oli ligi kolm neljandikku linnast elektrita, aga nende 23-korruselisest kortermajast ei kadunud see isegi mitte tormi ajal. Ainult konditsioneer oli majas väga nõrgaks keeratud, mis tähendas, et oli väga palav.

Inimesi jäi Sumbergi sõnul sinna kanti tõesti vähe. «Siin on sellised suured majad ja lugesime, et kõrvalmajas oli ühes kaks tuld ja teises kümmekond, aga need majad on tõesti sellised, et neis elab oma tuhat inimest,» tähendas ta.

Kannatasid saared

Pärast seda, kui maru oli Miamist mööda läinud, olid eestlased naljaga pooleks nentinud, et action’it polnudki. Siiski lisas Taavi Sumberg, et nad mõistsid asja tõsisust ja põnev on kõik senikaua, kuni endaga midagi ei juhtu. Ta teadis rääkida, et orkaani kõige suuremad möirged said enda kaela väikesaared, nagu Neitsisaared ja Barbuda, samuti Florida Key Westi piirkond, mis jääb Miamist allapoole.

«Väikestel saartel on täielik kaos praegugi: neil ei ole jooksvat vett, elektrit ega telefoni,» rääkis Sumberg ning ütles, et nende juurde peaksid kohe-kohe jõudma eestlased Key Westist.

Õnneks oli selgunud, et kõik 42 silda, mis Key Westile viivad, on terved. Siiski ei päästa see palju, sest piirkonnas on päeval 33 kraadi sooja ja mingit jahedust pole kusagilt loota. Inimesed on pesemata ja söömata. Osa telefoniühendusest on siiski taastatud ning eestlased teadsid rääkida, et sealsed inimesed olevat seisnud järjekorras, et teha kiirkõne lähedastele ja oma olukorrast teada anda.

Säärane kaos oli Miamist kõigest neljatunnise autosõidu kaugusel. «Ja mitte et sa sõidad 100 kilomeetrit tunnis, vaid 50,» tähendas Sumberg, lisades, et see 200-kilomeetrine vahemaa pole orkaani mõttes midagi.

Esmaspäeval, pärast rohkem kui ööpäevast toas tormivarjus olekut, käisid eestlased esimest korda mõne tunni väljas jalutamas. Kõik oli rahulik, aga näha oli tuule rüüstetööd: elektrit polnud, valgusfoorid ei töötanud, kõikjal vedeles oksi ning rannapromenaadid olid liivaga kaetud. Ja seda liiva polnud mitte nii, et pühid luuaga ära, vaid appi tuleks kutsuda kopp.

Teisipäeva hommikul otsustas Taavi Sumberg, et tal on tarvis tööd teha, ja kuna võõrustajate juures ei olnud internetilevi tormi järel küllalt hea, läks ta selle otsingule paari kilomeetri kaugusele kohvikusse Panera Bread.

«Läksin sinna hommikul poole seitsmeks ning umbes 30 inimest olid juba järjekorras kohvi ja saiakesi ostmas, sest neist enamikul ei olnud kindlasti ikka veel elektrit ja nad tahtsid süüa,» rääkis ta ja lisas, et kohvikus olid ka kõik kohad täis. Lõpuks leidis ta istepaiga ühe vanema mehe kõrval. «Jõudsin tund aega tööd teha ja kui alguses oli internetiühendus enam-vähem talutav, siis tunni pärast oli see üle koormatud.»

Kui Sumberg kohvikust ära minema hakkas, oli 30 inimesest järjekorras saanud vähemalt sada ning et õues oli väga palav, vonkles kogu see paaritunnine saba konditsioneeriga kohvikus sees.

Samasugune olukord oli nädala algul McDonald’site ja Burger Kingide juures: autode järjekorrad venisid paarisaja meetri pikkuseks. Nädala lõpu poole olid Miamis Sumbergi sõnul ka mõned poed juba avatud, kuid rahvast oli vähe. Linnast oli nagu sõda üle käinud. Inimesed tervitasid üksteist näoga, et ära tegime. Isegi naabrid, kes polnud omavahel kunagi rääkinud, uurisid üksteiselt, kas jäite linna, ning tänasid jumalat ja seda, kes konditsioneeri välja mõtles – nii paar päeva enne tormi kui ka pärast seda oli ilm Miamis vaikne, päikeseline ja väga palav.

Õnneks leidub abipakkujaid. Näiteks üks hokiklubi korraldas abivajajatele lõuna- ja õhtusööke ning kirikute juures on pakutud vett ja jääd.

Tagasi üles