Andmeid on erinevaid, ent laias laastus on meie armas kodumaa kaetud 70 protsendi ulatuses metsaga. Tõsi, kusagil tehakse lageraiet ja kusagil tõstab maaomanik püssi palge, kuid võimalusi pead puhastada on ainuüksi Viljandi lähiümbruses sadu hektareid.
Et allakirjutanut hüütakse Sakalas lõõpimisi meheks, kes võib rahus kirjutada terve külje sellest, kuidas puud kasvavad, otsustasin lõpuks ka reaalselt ülesannete kõrgusel olla ja suundusin terveks päevaks metsa. Ei, mitte seeni korjama. Isegi mitte jalutama. Teate ju küll seda lastelaulu, et kiisul on kriimud silmad. Mina aga ei kavatsenud ei piipu popsida ega lastele kirjakunsti õpetada, vaid võtsin kätte, marssisin sügavale metsa ja istusin kännu otsa maha. Kohe tundideks. Ja see, mida ma kogesin, oli võimsam, kui sõnad suudavad edasi anda. Aga ma siiski proovin.
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
