Uljas tuulesõltlane Raimo Pull kasvatab sõudjatele järelkasvu

Raimo Pull Foto: Erakogu

Enamasti toob head lahendused kätte juhus ning soodsate asjaolude kokkusattumus oli seegi, et Raimo Pull poolteise aasta eest Viljandisse sõudetreeneriks tuli.

Terendas ülikooli lõpp. Viljandis läbisõidul olles ja uut ellingut uudistades mainis noormees siinsele sõudetreenerile Ruth Vaarile pooleldi naljatamisi, et too võiks anda talle erialast tööd, sest kodulinnast Pärnust ta seda ei leidvat. Paari päeva pärast tuligi kõne, et ta on oodatud: esialgu on pakkuda pool kohta, mõne aja pärast juba terve.

Parajalt suur seisva veega järv, sõudebaas ja uus elling — need tingimused on Raimo Pulli meelest sõudjatele kogu Eestis parimad. Pisut uuendust vajaks üksnes inventar ning hädasti kuluks ära mõni uus paat.

Raimo Pull asus tööle Viljandi spordikooli noortega. Ta on spetsialiseerunud väikeste kasvatamisele: õpetab neid ujuma ja sportmänge mängima. Praegu on tema nimekirjas 34 last, noorim kõigest viieaastane. «Oleme vastu võtnud kõik, kes vähegi tahavad liigutada,» ütleb ta. «Koos peaksid treenima üheealised, et neil oleks hea harjutada ja tekiks mõnus sõpruskond.

Suuri muresid pole lapsed trenni kaasa toonud ning lapsevanema rolli ei tule juhendajal üle võtta. Kui tekibki mingi probleem, lahendatakse see käigu pealt.

Raimo Pull on täheldanud, et pärast meie sõudjate edukat olümpiat tuleb treeningutele rohkem huvilisi. «Kui Kaspar Taimsool läheb hästi, tuuakse väikseid poisse trenni ohtralt. Ehk vanemad mõtlevad, et nendegi pojast võiks sirguda nii tubli sportlane,» arutleb juhendaja.

Spordiga sõbraks

Kindlat eesmärki kasvatada kuueaastasest jõnglasest järgmine Taimsoo siiski võtta ei saa. Kõige tähtsamaks peab Raimo Pull juhtida lapsed spordi juurde, et nad harjuksid treenima ja teistega koostööd tegema. Ometi ei tohi neile seda jõuga peale suruda, et teismeliseikka jõudnutel ei saaks spordist kõrini.

«Eks ma ikka looda kasvatada neist sõudjad, aga on loomulik, et mingil ajal osa lapsi kaob: kes läheb jalgpalli-, kes rattatrenni. Mida rohkem alasid noor teeb, seda tugevam sportlane temast kasvab. Peab leidma endale õige. Kui 30-st üks jääb sõudma, on ülihea,» hindab treener.

Mõtet, et tema kasvandik võiks kunagi noppida maailmameistrivõistlustelt medali, on Raimo Pull heietanud küll, kuid selle eesmärgiga kedagi spetsiaalselt üles töötama ei hakka. «Iga asi omal ajal — palju oleneb ikka treenijast endast,» arvab juhendaja.

Raimo Pull ei ole selline treener, kes, vile kaelas, sportlaste vahel kõnnib ja neid kamandab. Oma plussiks peab ta seda, et teeb ise palju harjutusi kaasa. Niimoodi on lastega lihtsam suhelda ja ühtlasi mõjub see motiveerivalt.

Raimo Pull korraldab Viljandis ka täiskasvanute sõudespinningu treeninguid. Seda tööd oli ta teinud juba Tartus kõrgkooli kõrvalt. Viljandlased tunnevad sõudeergomeetrite vastu huvi ja harjutamine on hästi käima läinud. «Sealt on alguse saanud sõpruskonnad, kes käivad koos ka suusa- ja rattamatkadel. Hea, et inimesed on leidnud endale sportliku hobi,» on treener rahul.

Mõte treeneriks saada tuli Raimo Pullil juba siis, kui ta oli paar aastat ise harjutanud. «Mulle meeldib inimesi õpetada — see tundub olevat minu loomuses. Kellast kellani kontoris istuja ma ei ole. Mulle ei meeldi rutiin ning minu töös ei saa seda tekkida.»

Gümnaasiumi algul oligi tal pilt selge: õpinguid tuleb jätkata Tartu ülikooli kehakultuuriosakonnas.

Raimo Pull pole maast madalast spordi keskel viibinud. Esimest korda sattus ta treeningule VII-VIII klassis. «Suvel ratastega Pärnus ringi sõites mõtlesime sõbraga proovida mõnda trenni. Läksime sõudebaasi, sest see oli kodu lähedal,» meenutab ta. Esimene kokkusaamine oli juba järgmisel päeval ja poisid saadeti metsa jooksma. «Olin väike ja ümmargune ega olnud elu sees sporti teinud — mõtlesin, et sinna ma küll enam ei lähe!»

Seedinud loobumisplaani paar kuud, läks poiss ometi tagasi ja hakkas sihikindlalt tööd tegema. Seda kroonis edu: Raimo Pull pääses suurtele võistlustele, võeti koondisesse ja sai noorteklassis ihaldusväärse Eesti meistri tiitli.

Maailmameistrivõistlustel teda paraku edu ei saatnud ning tippspordile pani punkti diagnoositud südame arütmia.

«Pärast seda otsustasin, et keskpäraste tulemuste nimel ei ole enam mõtet rabelda. Pidasin piisavaks saavutuseks, et olen olnud Eesti tipus,» mõtiskleb ta.

Loodusjõududega silmitsi

Kahjutundest aitas Raimo Pullil üle saada huvitav hobi lohesurf. Iga vaba hetke veedab ta merel tuult püüdes. «Lohesurf iseloomustabki minu olemust kõige paremini. Viibida keset loodusjõude ja nendega võidelda pakub palju adrenaliini. Seda tahaks üha rohkem ja rohkem — inimesed nimetavadki meid tuulesõltlasteks,» muigab surfar.

Kui esialgu pidas noormees plaani hakata sellel alal võistlema ja tippu pürgima, siis nüüd on ta otsustanud jääda harrastajaks. «Midagi võib elus teha ka mõnu pärast, ei pea kogu aeg veri ninast väljas olema,» tõdeb ta.

Surfamine on füüsiliselt kurnav. Võhikule võib see tunduda lihtne: hoiad muudkui poomist ja liugled mööda merd. «Paar tundi külmas vees sõitmist võrdub 25 kilomeetri jooksuga, pärast seda oled täitsa väsinud,» võrdleb Raimo Pull.

Eesti kliima pakub surfaritele kahte eriilmelist hooaega — talve ja suve. Tüdimus seda seltskonda niisiis ei kimbuta. «Kui on mõnus paks lumi, saab ette võtta väikseid reise, näiteks sellel talvel sõitsime lumelauaga Virtsust Pärnu. See on nagu safari: tiksud vaikselt ja naudid loodust,» kirjeldab ta. «Nüüd on meri juba vaba ja sõita oli kerge, justkui oleksid vahetanud karupüksid seeliku vastu. Ülimõnus!»

Nüüd, mil järvgi viimaks jääkaane alt vabaneb ja lapsi ootab ees koolivaheaeg, algab sõudjatel ja nende treeneritel hooaeg täis trenne ja võistlusi. Oma kasvandike jõuproovile Raimo Pull alati kaasa elada ei saa, sest peab täitma sõudekohtuniku ülesandeid.

Spordiringkondadest siirduvad inimesed sageli poliitikasse, kuid seda valikut Raimo Pull lähitulevikus teha ei kavatse. «Tahan veel palju teha ja näha ning mitmesuguste asjadega tegelda. Kui teed kõike poolikult, pole see päris õige,» nendib ta.