Augustiööd Lapimaal ehk Puhkus inimestest eemal

Aldo Maksimov
, ​Sakala kaasautor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neis algelistes ja pisikestes majades Utsjoki kiriku juures elati kasinalt juba XVIII sajandi alguses. On säilitatud ja saab sisse vaadata.
Neis algelistes ja pisikestes majades Utsjoki kiriku juures elati kasinalt juba XVIII sajandi alguses. On säilitatud ja saab sisse vaadata. Foto: Marion Maksimov

​Ette ära lobisedes tunnistan, et meie perekesksest reisiseltskonnast olin mina ainus, kel polnud põletavat soovi näha virmalisi, põhjataeva tulekeeli. Üht Lapimaa tunnusmärki ja öötaeva krooni. Ning tunnistama pean sedagi, et olin ainus, kes virmalisi lõpuks nägi. Tänu lollile juhusele. Kuid kõigest järjekorras.

Trepp alla Teno jõe äärde.
Trepp alla Teno jõe äärde. Foto: Anna Champion

Suve lõpp Lapimaal. Miks küll? Tõusiklikult tõden, et meie pere puhkab igal aastal Kreekas, juba alates 2003. aastast. Kreeka on olnud meile ka elupaik ning on suur kiindumus seniajani. Lapimaale sõidu initsiaatorid olid aga sõbrad – Jaak ja Rita lastega. Formaalselt võib selle nimetada reisiks Lapimaale «Soome 100» ürituste raames.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles