Soome on pärast äsjaseid parlamendivalimisi sattunud üsna keerulisse olukorda: puhta töö tegi migrantide ja euroliidu vastane partei Põlissoomlased (Perussuomalaiset). Ka Euroopa Liit on valimistulemustest tugevasti häiritud.
Kommentaar: Soome keeb ja Euroopa muretseb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlissoomlaste edu oli võimas ja masendav: senise viie parlamendiliikme asemel on neil nüüd Eduskunnas 39 esindajat, samal ajal kui kõik teised parteid kaotasid kohti. Põlissoomlased tõusid oma riigis marginaalsest erakonnast tugevuse poolest kolmandaks. Üleöö sai nii Soomes kui mujal Euroopas staarpoliitikuks selle erakonna kauaaegne juht Timo Soini, kellest välismaal polnud seniajani õieti kuuldudki.
Euroopa kõikvõimalikele ühisorganitele ja ametimeestele käib pinda, kui mõne riigi põliselanikud oma õiguste eest seisavad või — hoidku jumal selle eest — ühes või teises asjas või ettevõtmises edu saavutavad. Kohe nähakse selles paremäärmusluse, ekstremismi, natsionalismi või isegi natsismi ilminguid ja mõistetakse selline värk kategooriliselt hukka.
Seevastu näiteks moslemite või neegrite liikumiste või tegemiste puhul oleks kõik justkui õige ja ornungis. Asi taandubki lõppude lõpuks sellele, et nii-öelda pärismaalaste massiliikumisi (üksikjuhtumitest rääkimata) halvustatakse ja laidetakse, kuid põlisrahva vastu esitatud ühe-kahe araablase kaebusi võetakse väga tõsiselt ja viibutatakse kõnealuse riigi valitsuse suunas sõrme.
Euroopa niisugune kahepalgelisus ja tahtlik (pahatahtlik) vääriti mõistmine ongi üks Põlissoomlaste-taoliste organisatsioonide tekkimise ajend. Kuigi selliseid ühendusi luua pole kerge ja edu saavutada on veelgi keerulisem, on mõnes Euroopa riigis aeg-ajalt siiski midagi analoogilist tekkinud ja arenenud. Praegune Soome juhtum on selles mõttes üks suuremaid kordaminekuid.
Ainuüksi ühe päeva, 18. aprilli jooksul, kui valimistulemused olid just selgunud, võttis Soome parlamendivalimiste teemal sõna kümneid Euroopa tipp-poliitikuid. Väiksema kaliibriga mehi ja igasuguseid analüütikuid loeti kokku koguni sadades. Igaühel oli ütelda midagi olulist, kuid arvamusavaldustest kumas läbi ühine tunnusjoon: peaaegu kõiki sõnavõtnuid kummitas kartus või isegi paaniline hirm. Mis nüüd juhtub? Kuidas sellises Euroopas edasi elada?
Põlissoomlastesse suhtumine ähvardab muutuda suisa naeruväärseks. Neid on hakatud süüdistama paljudes pattudes, mida nad pole korda saatnud. Nende programmi kirjutatakse juurde eesmärke, mida seal pole kunagi olnud. Neid püütakse maha teha ja alavääristada, paljudel juhtudel ilmutatakse nende vastu varjamatut põlgust. Neis nähtaks otsekui leeprahaiget, kellest on kasulikum kaugele hoida.
Ometi on Põlissoomlaste eesmärk kaitsta Soomet ja soomlasi, olgu siis eestlastest võõrtööjõu või eurototruste eest, ning sellesse ei saa mingil juhul pahasti suhtuda. Nende põhimärksõnad on perekond, kord, seadused, kombed ja sõjavägi ning ka selle vastu pole midagi kobiseda: kõik on ju õiged, olulised ja vajalikud mõisted!
Praegu on põhiküsimus, kas Põlissoomlased saavad valitsusse või mitte. Kui paljuski allaandlik Soome tahab säilitada paipoisi mainet ja vältida sanktsioone või muid karistusi, siis neid sinna ei võeta, aga kui võitjaparteid püüavad olla Euroopa sõimulaviinist sõltumatud ja näevad Põlissoomlastes suurte ideedega asjalikke tegelasi, kaasatakse nad riigivalitsemisse. Iseasi on muidugi see, kuidas valitsuses olemine mõjub Põlissoomlaste mainele.