Paar kuud tagasi pöördus Viljandi linnavalitsusse välisinvestor, kes tahtis siia tehast rajada. Õnnetuseks soovis ettevõtja rentida väga kindla suurusega ja kiiret sissekolimist võimaldavat hoonet, aga seda polnud siin saada.
Mida pakuksid ootamatule investorile?
21. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi majandusameti arenguspetsialisti Piia Pääso kogemust mööda on selline otsene ühenduse võtmine siiski erandlik — tavaliselt küsivad välisinvestorid esmalt nõu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist või ettevõtluse arendamise sihtasutusest (EAS).
Kummatigi pole ei ministeeriumil ega EAS-il peaaegu mingit ülevaadet, missuguseid vabu maatükke või tühjana seisvaid ehitisi linnades ja valdades leidub. Õigupoolest ei tea seda täpselt ka enamik omavalitsusi.
Et tekiks pilt, millised ettevõtlusvõimalused ühes või teises paigas on, alustasid majandusministeerium ja EAS eelmisel sügisel omavalitsuste koolitusprogrammi «Investorteeninduse võimekuse tõstmine kohalikul tasandil».
Kui see tänavu sügisel lõpule jõuab, peaksid omavalitsuste juhid ja spetsialistid senisest paremini teadma, mismoodi ettevõtete silmis oma piirkonna atraktiivsust suurendada ja mida neil juba praegu on pakkuda.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete nõuniku Gea Otsa sõnul on omavalitsused juba analüüsinud tööjõuteemat ja keskendusid möödunud nädalal Tartus peetud koolituspäeval kinnisvarale. Kolmandas etapis koostatakse valla või linna turundusplaan.
Suur firma ei mahu isegi suurde valda
Vajadust töökohti loovate investorite järele tõdesid kõik «Sakala» küsitletud omavalitsuste esindajad.
«See on riigil väga hea algatus, sest omavalitsustel investorite meelitamiseks strateegiaid pole,» leidis Piia Pääso.
Selle kohta, millises majandusharus lisanduvad ettevõtjad tegutsema peaksid ja mis teeb neile atraktiivseks just kõnealuse piirkonna, jäid vastused paraku ebamäärasemaks.
Karksi vallavanem Arvo Maling tõi esile, et nende vald asub Läti piiri lähedal ja sobib seetõttu firmale, kellel on vaja pidada kaubavahetust lõunanaabritega. Suure-Jaani vallavanem Tõnu Aavasalu arvas, et nendele omakorda võiks logistilise eelise anda Kesk-Eestis paiknemine. Halliste vallavanem Andres Rõigas mainis üsna heas korras Abja—Sultsi—Viljandi maanteed ja valda läbivat gaasitrassi.
Mainitud argumendid pole siiski sellest kategooriast, et paneksid firmajuhte kõhklematult ühe või teise valla kasuks otsustama. Samasuguseid tingimusi suudavad pakkuda veel kümned omavalitsused.
Viljandimaa mure on ka tööjõupuudus. Isegi siinse suurima valla, Suure-Jaani juht Tõnu Aavasalu oli sunnitud möönma, et suured ettevõtted kohapealt personali ei leiaks.
«Viimati, kui vaatasin, oli meil töötuid 240 ringis, aga kvalifitseeritud tööjõudu on palju vähem,» sõnas ta. «Suurtööstuste asemel on siia teretulnud pigem 10—20 töötajaga firmad.»
Samas suurusjärgus tootmisüksusi näeksid oma piirides ka Karksi ja Halliste vallavanem. Mõlemad toonitasid siiski, et inimesed kolivad tänapäeval päris kergesti sinna, kus tööd pakutakse, mistap ainult kohaliku tööjõuga pole vaja arvestada.
Nii kummaline, kui see ka ei ole, võib suurfirmade maapiirkondadesse minekut takistada inimeste nappuse kõrval ka maapuudus. Arvo Malingu sõnul otsivad välisinvestorid 50—100-hektarisi arendusalasid, aga oma vallas oskas ta välja tuua vaid paar 15-hektarist tootmismaatükki.
«Eriti suurt optimismi meile koolitusel ei sisendatud,» tõdes Maling.
Maad iseenesest valdades muidugi leidub, kuid tahkest pinnasest üksi ei piisa. Mida ulatuslikum tootmine, seda suuremad on nõudmised. Mõnel firmal on vaja lausa sadamat või vähemalt raudteed, teisele piisab sellestki, et tulevase tegutsemiskohani ulatuksid korralik asfalt ja võimas elektriliin.
Andmebaas internetti
Möödunud nädalal said omavalitsused ülesande nuputada välja kõik investoritele potentsiaalset huvi pakkuvad kinnisvaraobjektid, näiteks kolhoosiaegsed töökojad või tühjalt seisvad karjalaudad, kus taristu on juba olemas. Programmiga kogutava muu teabe kõrval koondatakse ka see edaspidi andmebaasi ja tehakse internetis kättesaadavaks.
Kui investor on kinnistu andmebaasist välja valinud ja pöördub selle soetamiseks omavalitsusse, suunatakse ta sealt suure tõenäosusega edasi riigi või eraomaniku juurde, sest valdadel endil sobilikku maad enamasti pole.
«Koolitusel rõhutati, et vald võiks taotleda majanduslikuks toimetamiseks endale reformimata riigimaid, aga Halliste vallas ei paikne need tükid sobivas kohas,» kurtis Andres Rõigas.
Viljandi on paremas olukorras, sest kuigi tema pindala jääb alla isegi kõige väiksemale vallale, kuulub omavalitsusele arvestatav hulk tootmismaad. Näiteks võiks linn müüa Männimäe lõpus asuva 8,6-hektarise Riia maantee 66 kinnistu või mõne Ravila tänava planeeritava pikenduse krundi. Ei ühe ega teise ettevõtluspiirkonna vastu ole investorid viimasel ajal kahjuks huvi tundnud.
Maakonnas investorprogrammi koordineeriva Viljandimaa arenduskeskuse juhataja Kaarel Lehtsalu sõnul pole praegu veel selge, kas potentsiaalseid rahapaigutajaid silmas pidavad turundusplaanid tehakse tervele maakonnale, mõnele piirkonnale või igale omavalitsusele eraldi.
Vallajuhtide arvates oleks tõhusam ühiselt suuri kalu püüda. «Kaugelt vaadates ei ole niikuinii vahet, kas tehas tuleb Hallistesse või Lilli,» tõdes Andres Rõigas.