FILMIARVUSTUS. Sarmikad roppsuud annavad tuld

Samuel L. Jackson ja Ryan Reynolds võtavad end kokku ning päästavad Valgevene diktaatori ikke alt. Käkitegu! Foto: Forum Cinemas

Viljandi kinos jooksev märulikomöödia «Palgamõrvari turvamees» («The Hitman’s Bodyguard») on kindla peale minek. Ja seda heas mõttes. Samuel L. Jacksoni ja Ryan Reynoldsi peale võib iga ilmaga kindel olla, vähemalt selles žanris. Kui Reynolds oskab hästi ülikonda välja kanda, siis Jacksoni suust kõlavad kõikvõimalikud neljatähelise f-sõna variatsioonid nagu sula Shakes­peare. Midagi pole teha, mustad kohe oskavad ropendada. Ja seda lastakse Tarantino filmide kvaliteedimärki kandval mehel teha kohe mõnuga.

Imelise rolli teeb talle eraldatud napi ekraaniaja vältel ka Salma Hayek. Ja põhipahalast kehastav Gary Oldman on täitsa nitševoo. Eriti vahva on, kuidas ta üritab inglise keelt vene aktsendiga rääkida. Tegelikult on see vist üldse esimene Hollywoodi märul, kus venekeelne tekst ei kosta nagu hambaarstitoolis tuimastuslaksu saanud taanlase lalin. Aga see selleks.

Mulle on alati meeldinud, kui ajaviitemärulis kõlab mahlakas dialoog, saab kõvasti musta huumorit ning vägivalda presenteeritakse jõuliselt ja efektselt. Just need komponendid ongi selle žanri trumbid. Keegi ei oota säärastelt linateostelt keerulisi süžeeliine, karakterite rännakut oma sisemisele Vilsandile või – hoidku jumal – kuueminutilisi kaadreid raagus tammepuust. Piuh, pauh, põmm, kõvasti kildu vahele ja lõpuks sitapea katuseservalt mäsaks.