Repliik. Veel üks lõhe

Minu koduvallas käivad asjad teisiti kui linnas. Parteilist sääremarjajäramist siin ei harrastata. Ka nüüd, valimissügise eel ei räägita vastastest, vaid teemadest. Kiire interneti küladesse toomisest. Teeremondist. Rahvamajadest ja külaseltsidest. Koolidest ja lasteaedadest. Tööstusparkidest. Töökohtadest. Põllumajandustoetustest. Ühesõnaga elust, mida on tasa ja targu edasi viidud ja arendatud.

Kõige selle taustal ajab mind lihtsalt naerma üks Viljandi poliitik, kes Facebookis varjunime taha peitudes üha bravuurikamalt praalib ja linnavalitsust siunab. Sama mees on kogu möödunud valitsusperioodi ise volikogus istunud. Ja nüüd... Nüüd on kõik valesti ja tema teab täpselt, kuidas peaks edasi minema. 

Samal ajal kui linna poliitikud ärplevad omaenda peegelpildiga ja harrastavad oponentidega varjupoksi, valitakse maal suurema kärata uus volikogu ja elu läheb edasi sama koha pealt, kus see valimiste eel hetkeks peatus – olgu uus vallavanem kes tahes. Linnas algab valimiste järel justkui uus elu. Kõik möödunu tuleb unustada, otsekui oleks see progressi vältimatu eeldus.