Minu magistriprogramm nägi muu hulgas ette uurimust mis tahes maailma otsas asuvast arenguriigist. Valik langes sel kevadel Peruule – Lõuna-Ameerika suuruselt neljandale riigile, mida me siinpool maakera peame endiselt «kolmandaks maailmaks», arengust maas olevaks territooriumiks.
Tegelikkus on paljuski teistsugune. Minu esimene isiklik kokkupuude selle «arenguriigiga» oli Miraflores – rikas linnaosa kümnemiljonilise elanikkonnaga pealinnas Limas. Seal avanenud vaatepilt meenutas pigem Silicon Valleyt: Kalipsos kohalikud surfasid rannas või tegid pargis joogat, kõik oli kõrge, betoonist ja klaasist ning hinnatase oli vaat et kallim kui Eestis.