Kui kuulen sõna «debüütromaan», kangastub mu vaimusilmas napilt täisealise ilmakodaniku esimene trükiproov. «Klaverimängija» on küll David Abbotti esimene raamat, kuid autor pole mingi maailmavalus poisinaga, vaid küpses vanuses, 72-aastane inglise härrasmees. Abboti elu ongi seisnenud sõnadest mõjuvate lausete kokkusättimises: ta on reklaamiguru, eduka reklaamiagentuuri Abbott Mead Vickers BBDO asutaja.
Aastal 2001 läks Abbott erru, kaasas ohtralt kogemusi, mille sortimise ja viimistlemise tulemusena ilmuski viimaks «Klaverimängija».
Õnneks pole see järjekordne võrkturunduse käsiraamat, vaid intelligentselt konstrueeritud ja heas keeles kirja pandud ühiskonnakriitiline, kohati veidi melanhoolne, ent igal juhul soe ja inimlik teos. Mõistagi ei pääse me tõmbamast paralleele Abboti enda ja raamatu peategelase Henry Cage’i vahel. Jõukas ja edukas ärimees Cage on jäänud pensionile, et tegelda oma lemmikharrastustega.
Tõepoolest, mida muud võikski tahta mees, kellel oleks justkui kõik olemas? Paraku pole elu nii lihtne. Raamatus hakkavad omasoodu hargnema kolm kõike määravatest juhustest mõjutatud inimsaatuste liini.
Cage’i arvates on enamik muutusi ülehinnatud, kuid paraku tuleb tal peagi nendega silmitsi seista ning kohati tundub, et tema elu aluseks olev usk tervesse mõistusesse kipub vankuma lööma.
RAAMAT
• Inglise keelest tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme.
• 192 lk, kõva köide, sari «Moodne aeg».