Cotlettus soustis estonicus – harilik Eesti lödiburger

Vanalinna Burgeri söögisaal on erksavärviline ja muu hulgas on seal lastele väike mängukoht, erilise hubasusega see paik aga kiidelda ei saa. Foto: Hans Väre

«Teie nimi?» küsis tellimust võttev noormees Anu Sääritsa kiirusega. «Hans,» hääldasin aeglaselt ja ülipüüdlikult, sest tont teab, kuidas ameeriklane eestlase saksa nime kirja paneb. Ilmselt polnud mu diktsioon siiski küllalt selge, sest kümmekond minutit hiljem anti valjuhääldist teada, et härra Hunt võib nüüd oma burksile järele tulla.

Kuna Tareq, üks meie seltskonna liige, oli juba Carelli ning Silvia, teine kaaslane, Cassandra nime all oma burgeri kätte saanud, jõudis mulle kolmanda kutse peale kohale, et Hunt olen ilmselt mina. Vähemalt ilus eestikeelne sõna, ehkki seda hääldati inglispäraselt.

Mis nime kandis too Washing­toni hamburgerirestoran, kus eelkirjeldatud stseen aset leidis, olen juba ammu unustanud. Ilmselt kättemaksuks minu nimega eksimise eest. Ent seal söödud burgeri kraamib mu kõhumälu välja iga kord, kui mõnd saia vahele pandud kotletti sööma juhtun. See oli mahlane, patuselt rammus ja imemaitsev.