Vana-Võidus meenutati kohalikku kummitust ja president Pätsi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ükski endast lugupidav mõis ei saa läbi ilma oma kummitusloota ja erandiks ei ole ka Vana-Võidu.

«Kohe kui ma siia kooli omal ajal tööle tulin, räägiti lugu, et jäänud kord inimesed siia kauemaks ja kuulnud peagi lähenevaid samme ning uste liikumist,» jutustas teda huviga kuulavale seltskonnale mõisa keldri ühes võlvitud laega ruumis Viljandi kutseõppekeskuse projektijuht Sirje Kessa, kes vajadusel on ka giidi rollis.

«Ise olen ka seda kuulnud! Mõtled küll, et oled ikka kaine mõistusega naisterahvas, aga sammud kostsid tõepoolest ühel õhtul. Kadusin nii kiiresti kui vähegi võimalik,» jätkas Kessa ja lisas, et kummituselugudega kaasnevaid sosinaid ja oigamist on püütud seletada ventilatsiooniga, kus liikuv õhk tekitavatki kummalisi hääli.

«No rikkusid kõik ilusa niimoodi ära!» vangutas Kessa pead. «Aga ega see nii ei jäänud, kohe varsti kuulsin jällegi lugu, kus vilistlased rääkisid kokkutulekul, et kuulsid kord ja jälle just siinsamas täiesti selgesti lähenevaid samme ja kannusekõlinat. Liigub ka lugu selle kohta, et üle koridori olnud ühes ruumis seina peale joonistatud rist ja hauaküngas ning teises olnud puusärk. Eks see üks õnnetu neiu olnud ja õnnetu armastus oli ka segatud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles