(Artikkel on ajendatud 2. augusti Sakalas avaldatud Eesti Panga ökonomisti Kaspar Oja blogipostitusest.)
Eesti hinnad ei ole palkadega vastavuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MULLE JÄÄB arusaamatuks, millal saadakse kõrgemal tasandil aru, et ainult protsendid ja sisemajanduse koguprodukti analüüsid ei peegelda Eesti inimese võimalust inimväärikalt elada.
Olen Soomes elanud seitse aastat. Hirmsasti tahaks koju tagasi pöörduda, kuid see ei juhtu enne, kui palgad ei ole hinnatasemega vastavuses.
Töötan Soomes väikses toidupoes ja teenin pärast tulumaksu mahaarvutamist 1900–2200 eurot kätte. Teen enamasti õhtusi ja nädalavahetuse vahetusi, mis on rohkem tasustatud. Pelgalt argipäevadel hommikuvahetusi tehes oleks pangaarvele laekuv summa 1500 euro kanti.
Tean, kui palju teenivad Eestis samal ametikohal rohkem tunde tegevad inimesed. Ühes Eesti kaupluseketis müüjana töötav inimene on mulle rääkinud, et tema saab olenevalt kuust 560–590 euro vahele jäävat töötasu.
SAMAL AJAL ON korterite üürihinnad Eestis mõeldamatult kallid. Näiteks Tallinnas võib 250 euroga leida küll 24 ruutmeetri suuruse korteri, kuid sellele lisanduvad kommunaalkulud, mis kipuvad talvel väga suured olema. Laias laastus tuleb lihtinimesel, kellel ei ole isiklikku korterit, arvestada kuus vähemalt 350-eurose väljaminekuga. Lisanduvad veel internet ja elekter.
Soomes hakkavad soodsamate korterite üürihinnad eraisikult rentides pihta 650 ning VVO (Soome kinnisvarafirma – toimetus) kaudu rentides 700 eurost kuus. Siinkohal tuleb aga arvestada, et see summa sisaldab kommunaalmakseid ja enamikul juhtudel ka internetitasu ning neis on tehtud tänapäevane, mitte nõukogudeaegne sanitaarremont.
Pealegi on Eestis elektriarved suuremate maksude tõttu tunduvalt suuremad kui Soomes. Minu kolmetoalise korteri keskmine elektriarve kvartalis on 80 eurot ning seda säästmata ja koonerdamata. Eestis paraku nii soodsalt ei saa.
SAMUTI EI ERINE toidukorvi hind Soome omast grammivõrragi. Jah, mõni toode on soodsam, kuid kokkuvõttes vahet pole. Leib, juust, kohv, või ja margariin, jogurtid, kohukesed, makaronid, pesuained ja paljud muud kaubad on Soomes odavamad. Piim on paarkümmend senti kallim kui Eestis. Olenevalt hooajast võivad puuviljad ja mõningad juurviljad, näiteks kapsas ja kaalikas, Soomes kallid olla.
Riided on võimalik väga soodsalt selga saada, kui jälgida kampaaniaid ja allahindluste, näiteks 70-protsendilist soodustust pakkuvaid kleepse. Tehnika saab Soomest odavamalt kätte.
Auto omamine on Soomes kallim, kuid sissetulekutega võrreldes mitte ülearu kallis eeldusel, et ei sõideta suure ja saastava luksusautoga. Kino ja muu meelelahutus ning baaris käimine on kallid nagu kõik muud teenused juuksurist taksoni. Kuid taksoga sõitmine ja baaris käimine ei ole kohustus, vaid võimalus.
KA PANGATEENUSED on Soomes oluliselt soodsamad. Näiteks krediitkaardi intress algab Eestis 14 protsendist ja Soomes kuuest protsendist. Ühtlasi on ülekanded Soomes üldjuhul tasuta.
Ma ei olnudki Eestis varem panga hinnakirjale tähelepanu pööranud. Kui LHV saadetud teates seisis tekst, et alates käesoleva aasta 2. novembrist hakkab LHV arvestama valuuta konventeerimise tasu kaardiga maksmisel, kui valuutaks ei ole euro, jäin mõtlema, kas näiteks Rootsis kohvikus kaardiga maksmise eest võetakse lisatasu. Pärisin pangast järele ja tõepoolest nii ongi. Edasi uurides selgus, et Eestis võtavadki kõik suuremad pangad 1-2 protsenti summast, kui kaardimakse valuuta ei ole euro.
Ma olin šokis. Sellist asja Soome panganduses ei eksisteeri. Ma ei kujuta ette, kuidas kohalikud siin sellisele asjale reageeriksid. Ilmselt suure meeleavaldusega. Ehk et kui paned niigi imepisikesest palgast aasta jooksul Rootsi kruiisiks kõrvale, siis koorib pank veel viimsegi naha seljast.
EESTI ETTEVÕTTED üritavad esitada asja sellises valguses, et palgad on kasvanud nõnda palju, et rohkem need kasvada ei saa. See jutt ei sobi koera hänna alla kah. Eestis 580 eurot teenivale poe kassapidajale ei paista see ohtralt suurenenud palk kuskilt välja. Makstes sellest palgast üüri, interneti, telefoni ja elektri eest, ei jää enam peaaegu midagi järele söögi ostmiseks, veel vähem aga lõbustusteks.