Brutaalne meistriteos

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõksus. Ees on surm, vees on surm. «Dunkirk» on lugu ajast, mil lootus näis olevat kadunud.
Lõksus. Ees on surm, vees on surm. «Dunkirk» on lugu ajast, mil lootus näis olevat kadunud. Foto: Forum Cinemas

​Geniaalne filmitegija Steven Spielberg nentis kunagi, et sõda on põrgu, välja arvatud juhul, kui võidad. Võit annab õiguse dikteerida moraalireegleid. «Dunkirk» on üle odavast lühinägelikust romantikupatriotismist, mille peale näiteks kõik Eesti sõjafilmid tuima järjekindlusega on astunud.

Samas ei ole ta üdini luupainajalik kompromissitus nagu ilmselt üks maailma mõjusamaid sõjafilme, Elem Klimovi painav ja rusuv, kuid just seetõttu unustamatu «Mine ja vaata» (1985). Kuigi ka «Dunkirkis» puuduvad sütitav ohvrimeelsus ja äärmuslikult positiivsed kangelased. Ekraanilt nähtav ei paku enamasti kergendust ega mugavust. Sekundi murdosa võib muuta kõik. Elu on ohus kõikjal. Hukk ei koputa tulles. Võid surnuks põleda meres või uppuda lennukis.

Režissöör Christopher Nolan on juba alates oma esimestest töödest demonstreerinud, kuidas suurt annet saab realiseerida pinge kruvimisel ning, mis peamine, teha seda intelligentselt ja kunstiväärtuslikult. Ei pea alati pakkuma kallite eriefektidega vürtsitatud ja ometi odavat närvikõdi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles