Mustlased on Soomes elanud juba 500 aastat, aga ikka tekitavad võõristust

, Jyväskylä
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirsi Florini 21-aastane tütar Natja näitab Soome mustlasnaise uhket seelikut. Selle muretsemine pole odav lõbu ja keskeltläbi kord aastas vajab see väljavahetamist. Undruku hind on 450—800 eurot.
Kirsi Florini 21-aastane tütar Natja näitab Soome mustlasnaise uhket seelikut. Selle muretsemine pole odav lõbu ja keskeltläbi kord aastas vajab see väljavahetamist. Undruku hind on 450—800 eurot. Foto: Mirjam Matiisen

39-aastane mustlasnaine Kirsi Florin on Kesk-Soome linnakeses Jyväskyläs elanud kogu oma elu. Kuigi ta võib end põliselanikuks pidada, tõmbab tema kõndimine linna tänavail möödujate pilke.


Eriti tähelepanelikult seiravad Kirsit lapsed ja arvukad välismaalased. Kirsi nimelt on Soomes elav mustlasnaine ehk roma ning siinsete romanaiste väljanägemine on väga silmatorkav.

«Väikesed lapsed kutsuvad mustlasnaisi tänaval aeg-ajalt printsessideks,» lausub Kirsi naerdes. «Kuid enamasti on soomlased meie välimusega enam-vähem kohanenud.»
Soome mustlasnaiste kostüümid on maailma mastaabis täiesti ainulaadsed: nad kannavad vormikat kolmekordset sametseelikut ja uhket pitsist pealispluusi. Õigemini on sametist vaid seeliku pealispind, selle all on veel vooder ja vahevooder.

«Ennevanasti kandsid Soome mustlasnaised lihtsat seelikut, samasugust nagu Karjala naisedki. Kui aga ühiskond hakkas kahekümnenda sajandi algul rikastuma, tekkisid meile sellised uhked riided,» jutustab Kirsi.

Soome mustlasnaised on oma riietuse üle väga uhked: nad kannavad seda nii tänaval kui koduseinte vahel ja kui töökoht võimaldab, siis ka seal. Tavaliselt on naisel kaks kostüümi: üks igapäevaseks käimiseks ja teine pidulikeks puhkudeks.

Soolane hind

Uhke seeliku muretsemine pole odav lõbu ja keskeltläbi kord aastas vajab see väljavahetamist. Undruku hind on 450—800 eurot.

«See sõltub pealisriide kvaliteedist,» täpsustab Kirsi Florin. «Tänapäevane samet on üsna kehv, kulub ruttu.»

Seeliku soolast hinda kommenteerides lisab Kirsi naljatlevalt, et ega kuulsat kaubamärki kandvate teksade hind palju odavam ole. Tal endal pole kapis ühtki teksapaari: korraliku mustlasnaisena ta lihtsalt ei kanna neid.

Soomes on õmblejaid, kes on spetsialiseerunud just mustlasrõivaste valmistamisele. Selliseid käsitöömeistreid leiab näiteks Helsingist ja Porist.

Mustlaspere tütarlapsed hakkavad oma rahvusseelikut kandma 16-17-aastaselt, tavaliselt pärast põhikooli lõpetamist. Varem ei saaks noored neiud säärase koormaga ilmselt juba füüsiliselt hakkama: seelik kaalub 6—10 kilogrammi.

Põhikoolis käivad Soome romatüdrukud tavalise pika musta seelikuga ja Kirsi rõhutab, et kui noor naine ei taha oma mustlasidentiteeti uue rahvusseelikuga rõhutada, ei sunni teda selleks keegi. «Aga tavaliselt hakkab tüdruk juba 13-14-aastasena nendest riietest unistama,» väidab Kirsi.

Meessoost romad tavatsevad Soomes kanda sirge lõikega musti pükse. Poisid lähevad sellele rõivastusele üle enamasti pärast põhikooli lõpetamist.

Naised aga kannavad lisaks silmapaistvatele seelikutele tihti palju uhkeid ehteid. Sellel on ajaloolised põhjused, teab Kirsi.

«Soome valitsus hakkas romadele kortereid jagama alles 1960. aastatel,» selgitab ta. «Meie rahvuse esindajatel varem kortereid ei olnud, olime pigem liikuva eluviisiga ning kogu meie varandus oligi kuld- ja hõbeehted. Kui oli rahast puudus, pandi need panti. Kulda ja hõbedat pärandati põlvest põlve.»

Eelarvamused ei kao

Kirsi Florin on harjunud palju esinema ja Soome mustlaste kommetest rääkima. Juttu jagub tal intervjuudki andes pikaks ajaks. Tegelikult on sel teemal rääkimine osa tema tööst. Igapäevase kooliabilise koha kõrvalt käib ta Jyväskylä koolides ja kultuuriasutustes loenguid pidamas.

«Minu eesmärk on, et 20-30 aasta pärast oleks meie kohta palju vähem eelarvamusi. Mööda koole käimine süstib minusse seda lootust,» jutustab avatud ja rõõmsa olekuga Kirsi.

Muide, Soomes mõjub sõna «mustlane» (soome keeles «mustalainen») solvavalt ja tavakõnes seda ei kasutatagi. Kirsi arvates sõltub kõik siiski kontekstist. «Näiteks kui räägitakse mustlasmuusikast, siis see sobib, kui aga keegi tänaval osutab, et näe, mustlased lähevad, on see solvav. Viisakas on ütelda «roma».»

Sõna «mustalainen» seisnud Kirsi ütlemist mööda esimestes soomekeelsetes ajalehtedes, milles räägiti Soome kolinud mustlastest. Sõna tuli kasutusele sisserännanute tumedama nahavärvi tõttu.

Praegu annavad eelarvamused kõige rohkem tunda tööd otsides. «Meil on ikka veel raske tööd leida, olgugi et oleme Soome püsiasukad olnud juba 500 aastat. Tavaliselt inimesed mäletavad kuskilt lapsepõlvest mustlastega seotud halbu jutte või kogemusi,» teab Kirsi rääkida.

Osa süüd on tema arvates ajakirjandusel. «Soome meedias on mustlastest juttu enamasti negatiivsete asjade puhul. Keegi ei räägi näiteks sellest, et romade tööhõive on kasvanud või et meie seas on üha enam haritud inimesi.»

Muutunud eluviisid

«Vanasti,» jutustab Kirsi Florin, «oli mustlasnaiste elatusallikaks Soomes peamiselt käe pealt ennustamine ja mitmesuguste asjade, näiteks pitslinade ja plekist kastide müütamine.»

Mehed kaubitsesid hobustega. Tänapäeval on asjalood aga hoopis teised.

«Mustlased üritavad olla osa Soome ühiskonnast: nad tahavad teha samasugust tööd nagu teisedki,» ütleb Kirsi. «Kui varem olid mustlased Soomes tuntud selle poolest, et nende lapsed ei püsinud koolis, siis praeguseks on see probleem kõvasti kahanenud.»
Kirsi sõnul on aru saadud sellest, et vähemalt põhikooli lõpetamine on eluks hädavajalik. Paljud noortest minevat edasi gümnaasiumissegi.

Eestisse jõudnud uudised sellest, kuidas Helsingi tänavail kerjavad mustlased läbi Tallinna Rumeeniasse saadeti, aga ei puutu Kirsi ütlemist mööda kuidagi Soomes alaliselt elavatesse mustlastesse. «Need ei olnud Soome romad, vaid Rumeeniast pärit rahvuskaaslased,» lausub ta. «Soome romad ei käi tänaval kerjamas.»

Kirsi nagu enamik Soome romasid elab tavalises kortermajas ja tema antiikmööbliga kujundatud kodus ringi vaadates ei paista, et ta mingil moel soomlastest kehvemal järjel oleks.

Kirsi andmetel elab Soomes umbes kümme tuhat mustlast ja enamik neist teeb tavatöid. Naised näiteks töötavad poekassades ja vanurite abistajatena.

Erinevused on väikesed

Uurimused ütlevad, et mustlased on Indiast pärit rändrahvas. Soome romad oma hiljem sisse rännanud rahvuskaaslastega suurt ei suhtle. Enamasti seetõttu, et neil pole ühist keelt. Algupärast mustlaskeelt, mis on üks sanskriti tütarkeeltest, räägivad Soomes veel vaid vähesed vanema põlvkonna romad.

Mustlaskeel hakkas järk-järgult kaduma XX sajandi algul, kui Soomes rakendati sulandumispoliitikat. See tähendas, et romadel oli lubatud omavahel rääkida vaid soome keeles.

Kirsi sõnul on selle maa ajaloos olnud ka perioode, mil mustlasi on viidud sunnitööle ja nende lapsi on tahetud lastekodudesse panna. «Soomlased on üritanud meid vägisi endasuguseks teha. Mustlasnaised põgenesid sunnitöölt ja proovisid oma lapsi tagasi saada,» kõneleb Kirsi. «Seda vägisi sulandamist meie rahvas muidugi heaks ei kiitnud.»
Praegu ongi rõivastus üks põhilisi tunnuseid, mis mustlasi soomlastest eristab. Teisiti nende elu ja toimetamine selles riigis suurt silma ei paista.

Näiteks veedavad romad vaba aega samades paikades kus soomlasedki. Tihti võib tantsuõhtutel soome paaride vahel näha lehvimas mustlasnaisi, volüümikad sametseelikud seljas.

Üsna palju tuleb ette ka segaabielusid soomlaste ja romade vahel. Mustlasperedki on keskeltläbi sama suured kui soomlastel, tavaliselt kahe või kolme lapsega.

Kirsi toob välja vaid mõned erinevused, mis neid tavasoomlastest teistsuguseks teevad. Näiteks on seniajani kombeks, et mustlasnaised saavad lapsed väga varases eas, 18-19-aastaselt. Nende kultuurile on Kirsi sõnul omane ka see, et vanu inimesi austatakse. Vanaemade ja vanaisade arvamusest peetakse lugu ja enamasti neid teietatakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles