Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Milleks vett segada?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

(Artikkel on ajendatud Viljandi linnapea Ando Kivibergi 14. juuli Sakalas ilmunud arvamusloost «Viljandi asju peavad otsustama kohalikud».)

ANDO KIVIBERGI PÜÜE veenda Sakala lugejaid, et Viljandi asju peavad otsustama kohalikud, mõjub avatud uksest sisse murdmisena. Julgen kinnitada, et ei Peep Aru ega Helir-Valdor Seeder, ei Helmen Kütt ega Helmut Hallemaa ega teisedki viljandlased, kes on eri aegadel oma erakondade juhtorganeisse valitud, ole oma Viljandi-tegemistes kunagi allunud mingite «keskkontorite» näpunäidetele. Pigem on nad olnud nii tugevad isiksused, et neile pole keegi sääraseid näpunäiteid andma hakanudki.

Minu mulje järgi on veerand sajandi jooksul ka kõik Viljandi linnapead – küllap Kivibergki nende hulgas – otsustanud asju ikka omaenda mõistuse kohaselt.

Otsides põhjendusi, miks ta ei soovi enam IRL-i ridades linnapeaks kandideerida, on Kiviberg teadlikult segi ajanud kaks asja: kohalike poliitikute iseseisvuse ning erakondliku nimekirja ja valimisliidu vastuolu. Nagu öeldud, iseseisvusega pole viljandlastel kunagi probleeme olnud ning nähes oma erakonnas käsulaudu jagava «keskkontorina» nüüd viljandlasi Helir-Valdor Seedrit ja Harri Juhani Aaltoneni, jookseb linnapea oma jutuga küll päris rappa.

VALIMISLIITUDEGA ON asi keerulisem. Olles 1993. aastal moodustatud ja kuutel valimistel edukalt esinenud valimisliidu Kodune Viljandi üks asutajaid, olen ka mina läbi aegade Sakala veergudel mitu korda põhjendanud valimisliidu eeliseid erakonnanimekirja ees, kasutades muu hulgas samuti kohaliku otsustusõiguse primaarsuse argumenti.

2005. aastal tuli Viljandis oma nimekirjaga esimest (ja viimast) korda välja Rahvaliit. Olles tol ajal Rahvaliidu parlamendifraktsiooni aseesimees, keeldusin ma minema valimistele oma Koduses Viljandis kandideerivate mõttekaaslaste vastu. Jäingi neist valimistest kõrvale ja rikkusin põhjalikult oma vahekorra erakonna toonase  esimehe Villu Reiljaniga.

Valmisliidu eelis erakonnanimekirja ees oli ja on see, et nii mõnedki arukad ja tegusad inimesed, kellest oleks omavalitsuses palju kasu, ei soovi end ühel või teisel põhjusel siduda ühegi üleriigilise erakonnaga. Just seepärast tegutsesimegi Koduse Viljandiga edukalt kuni 2009. aastani. Meiega liitus hulk toredaid ja Viljandi käekäiku tugevalt panustavaid inimesi.

Kuid üleriigiline poliitiline areng tegi oma töö. On selge, et kohalikel valimistel palju hääli toonud inimestest on riigikogu valimistel huvitatud kõik erakonnad. Ning pole midagi ette heita, kui poliitikale pühendunud inimene (nagu nüüd Ando Kivibergki) soovib oma võimeid ja omavalitsuses saadud kogemusi rakendada ka riigi tasemel. On ju Viljandi linnajuhtidest nüüdseks juba viis sobinud ministrikohuseidki täitma.

Riigikogu valimistel saavad osaleda aga vaid erakonnad. Nii läksidki Kodusest Viljandist Reformierakonda Peep Aru ja Kalle Jents, Keskerakonda Arnold Kimber, Rahvaliitu ning hiljem sotsiaaldemokraadiks Helmen Kütt ja allakirjutanu. Ning mitte kõigil ei jätkunud meelekindlust kohalikel valimistel oma valimisliidule truuks jääda.

Veelgi olulisem on aga see, et aasta-aastalt sai aina selgemaks: linnavalitsemine, millel pole tuge parlamendis ja valitsuses esindatud erakondade kujul, muutub nii mõneski mõttes üha võimetumaks. Seda mitte ainult finantstuge silmas pidades, vaid ka informatsioonist äralõigatuse ja riigi tasemel otsustusprotessist eelmaloleku pärast. Toompeal peab Viljandi-suuruse linna valitsejail kindlasti tugi olema ning täiesti sõltumatute kodanike valimisliidud on kahjuks muutumas vaid naiivseks ja kohati omakasupüüdlikuks poliitiliseks veesegamiseks.

Nii olidki 2013. aasta valimised esimesed, kui Viljandis ei osalenud enam ühtegi kohalikku valimisliitu. Oma nimekirjas olevate kandidaatide maailmavaatelise vabaduse tagavad vähemasti sotsid sellega, et erakonda astumist kelleltki ei nõuta.

Ando Kivibergi  probleem on aga hoopis mujal. Ta on tunnistanud oma eesmärgiks 2019. aastal riigikokku pääsemise. Seda saab saavutada kas ainult oma häältele lootes või kindlustades end kõrge kohaga mõne erakonna nimekirjas. Kiviberg on otsustanud viimase variandi kasuks. On selge, et kui Helir-Valdor Seeder oleks talle IRL-i ringkonnanimekirjas esikoha lubanud, oleks ta endiselt tubli parteilane ja valimisliite praegu ei kiidaks.

Nüüd on aga vaja leida nimekiri, millega riigikokku pääseda, ja loomulikult võiks see olla Vabaerakond, kes poliit-tehnoloogilist suitsukatet tehes osalebki kohalikel valimistel just valimisliitude varjus. Vajalik on Artur Talviku käest ringkonnanimekirjas esikoht välja kaubelda, mis ei tundu raske olevat, sest Vabaerakonna 2015. aasta meie kandi esinumbri Mati Ilissoniga on erakonna teed lahku läinud. Kaheldav on vaid, kas erakond suudab Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast koguda umbes 4100 häält, mis Ando Kivibergi otse riigikokku viiks. Seepärast soovitaksin välja nõuda ka üleriigilises nimekirjas koht esimese kuue seas.

Seda täiesti realistlikku plaani võiks ohustada vaid asjaolu, et järgmisteks valimisteks kavatseb Eesti poliitikasse naasta ja roheliste etteotsa asuda Indrek Tarand. See muudaks Vabaerakonna parlamenti pääsemise kahtlaseks. Seepärast annaksin Kivibergile nõu panna vette mõlemad õnged ning teha Viljandis Vabaerakonna ja roheliste valimisliit (just nimelt kahe erakonna valimisliit, mida valimisseadus lubab, ja mitte mingi «varifirma», nagu IRL-il vahepeal ilmselt plaanis oli), et siis aasta pärast reitingute pealt vaadata, kummaga on kindlam edasi minna. Roheliste puhul, keda mujal maailmas peetakse vasakpoolseks, tuleks jutt parempoolsest maailmavaatest muidugi mõneks ajaks unustada.

VILJANDLASTELE on aga valimised sel juhul huvitav proovikivi: kas toetatakse riigikogust Viljandisse tagasi tulla lubavaid Helmen Kütti ja Helmut Hallemaad või hoopis Viljandist minema ihkavat Ando Kivibergi. Ning võimalus on valida Viljandit juhtima ka Albu valla noormees Jaak Madison, kes pole siin üldse kunagi olnud.

Tagasi üles