Viljandi asju peavad otsustama kohalikud

Ando Kiviberg Foto: Elmo Riig

ALUSTUSEKS OLGU öeldud, et olen kogu oma teadliku elu olnud Viljandi patrioot ja jään selleks ka tulevikus. Ma armastan seda linna. Usun, et minu viimase nelja aasta töö linnapeana ning Viljandi folgifestivali eestvedamine nüüd juba 25 aastat tõestavad, et need ei ole ainult sõnad.

Viimastel päevadel olen aga saanud meedias etteheiteid, et staaritsen ning sellised konkreetsed ettepanekud, nagu tegin kaks nädalat tagasi IRL-i tippjuhtidele, on Eesti erakonnapoliitikasse sobimatud.

Mis siis tegelikult on juhtunud?

2013. AASTA SÜGISEL erakonna linnapeakandidaadiks asumisega andsin erakonna lihtliikmena nõusoleku appi tulla olukorras, kus erakond oli hädas. Toona oli erakonna Viljandi edurivi sattunud avalikkuse suure surve alla. Kõva töö ja värske energiaga õnnestus meil valimised Viljandis võita. Lubasin linna järgmised neli aastat juhtida ning olen oma sõna pidanud.

Nüüd arvab minu erakond, samuti Viljandi avalikkus, et ma olen justkui kohustatud üha uuesti ja uuesti valimistel osalema. Ei salga, et ühelt poolt on selline jõuline ootus meelitav. Võimalus ühe linna arengut suunata on erakordselt võimas ja ka üksjagu rahuldust pakkuv väljakutse.

Samas, mu pere elab Harjumaal ning linnapea töö tähendab lahusolekut oma lähedastest. Sageli ka nädalavahetustel. On selge, et pidev perest eemalolek elu lihtsamaks ei tee. Ka mu erialane areng on viimastel aastatel selgelt pidurdunud, sest lihtsalt napib aega. Seepärast ehk mõistate, miks uuesti Viljandi linnapea kohale kandideerimise otsus on mulle isiklikus plaanis keeruline.

SIISKI ON ASJAL ka teine tahk: lojaalsus oma erakonnale.

Meenutan, et 6. aprillil otsustas IRL-i Viljandi linnaosakond juhatuse koosolekul ühehäälselt, et IRL läheb Viljandis valimistele Vabaerakonnaga moodustatud valimisliidus. Toonasel koosolekul osales ka IRL-i tänane esimees Helir-Valdor Seeder.

Miks selline otsus aprillis tehti? Erakonna Viljandi linnaosakonna esimees Harri Juhani Aaltonen kommenteeris kolme kuu taguses pressiteates: «Näeme, et Viljandis on üksjagu tublisid parempoolse eluhoiakuga linnakodanikke, kes oleksid valmis linna arenguküsimustes kaasa rääkima, kuid ei soovi end siduda ühegi erakonnaga. Samuti leiab IRL-i Viljandi linnaosakonna juhatus, et pole õiglane, kui erakonna ladvikus toimuvad segadused mõjutavad kohalikku valimiskonkurentsi üle siinsete inimeste peade. Kohalikul tasandil soovime näha rohkem kodanikualgatust ja vähem parteipoliitikat. Ootame valimisliiduga ühinema kõiki häid ning aktiivseid inimesi, kellele Viljandi areng on südamelähedane.»

21. mail otsustas IRL-i Viljandi osakond minna kohalikele valimistele ikkagi IRL-i lipu all ning murda sellega Vabaerakonnaga sõlmitud kokkulepet. Selle kokkuleppe murdmine sündis minu hinnangul selgelt IRL-i keskkontori survel, mis on minu pikaaegse kohaliku omavalitsuse tasandi poliitikas osalemise ajal esmakordne säärane juhtum Viljandis. Mul on kahju, et meie osakond ei suutnud sellele survele vastu seista.

Olin toonasel koosolekul ja olen ka praegu seda meelt, et kohalikul tasandil on kodanikualgatus olulisem kui erakonnapoliitika. Viljandi asju peavad otsustama Viljandi inimesed, mitte erakondade keskkontorid Tallinnas või ametnikud Brüsselis. Ja selleks, et otsustada kohalikke asju Tallinnast kaugemal, ei pea tingimata olema mõne erakonna liige või kandideerima erakonna nimekirjas.

MAI LÕPUS ESITAS erakond mulle oma selge nõudmise, et kandideeriksin Viljandis IRL-i nimekirja esinumbrina uuesti linnapeaks, ja soovis minult ettepanekuid, kuidas oleks võimalik tekkinud olukord lahendada. Saatsin erakonna juhtidele konkreetse ettepaneku, nagu nad olid soovinud. On ju loogiline, et kui erakond nõuab minult jätkuvat pühendumist poliitiku karjäärile, ootan mina enda jaoks pikemat tulevikuplaani, sealhulgas plaani, kuidas liikuda poliitikas sammu edasi riigi tasandile ja saada uuesti iga päev kokku oma perega.

Nüüd selgub, et olen oma otsekohesusega toime pannud «eetiliselt kaheldava teo». Vabaerakonnaga kokkuleppe murdmine keskkontori survel seda muidugi ei olnud.

Huvitav on avalikkuse arusaam, et valimiskünnise piirimail kõikuva reitinguga erakonna esinumbri koht Järva- ja Viljandimaal annab automaatselt riigikogu liikme koha. See on pigem tunnustus IRL-i väärikale ajaloole, mitte realistlik prognoos 2019. aastaks. Tegelikult peab IRL riigikogu valimistel õnnestumiseks tegema meeletult tööd nii Viljandimaal kui ka mujal Eestis. Riigikogu liikme koht tuleb välja teenida. Olin valmis väga tugevasti ka valimiste kampaaniasse panustama.

VILJANDIS ON VEEL palju teha. Meie linna süda peab saama ajakohaseks ja korda. Vajame veekeskust spordihoone kõrvale ja spaahotelli järve äärde. Käima tuleb saada uus pereelamute arendus Järveotsal ning korda tuleb teha lasteaiad. Need on suured kohalikud projektid, mis vajavad sihikindlat edasiarendamist.

Usun, et Viljandis on veel küllalt kodanikualgatust ning parteiliselt sõltumatuid jõude, kes suudavad meie linna kõrvuti erakondadega edasi viia ja aidata sellel jõudsamalt areneda.