Vaid üks päikeseline päev

Tantsupeolisi kimbutanud torm ja paduvihm olid kõige karmimad arvatavasti võimlejate suhtes, kellel oli kostüümiks imeõhuke õlgu paljastav valget värvi kleit. Publiku hulgast võis kuulda kaasatundvaid sõnu. Pilt on tehtud tantsupeo peaproovil. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Läinud teisipäeval sõitis mitu bussitäit Viljandimaa noori pealinna, et valmistuda XII noorte tantsupeoks «Mina jään», mis sai teoks reedel ja laupäeval. Mina olin teiste seas võimlejana.

Enne pidu oli üks mu suuremaid muresid pakkimine. Et kuue päeva jooksul võib Eesti suvel taevast tulla vihma ja rahet ning paista kõrvetav päike, oli keerulisim rõivaste valik. Millegipärast panustasin jahedale ilmale ning viskasin kotti sooje kampsuneid, dressipükse, jopesid ja mitu paari jalanõusid. Muidugi ei tohtinud unustada vihmakeepi.

Pealinna poole hakkasime liikuma teisipäeva hommikul. Valus oli vaadata, kuidas pisikesed algklassilapsed tulid kohale nagu kaamelid: kohver, seljakott, rullikeeratud poroloonmadrats, padi, tekk. Bussi pagasiruum sai otsast otsani kraami täis.