Kunstilt arhiivile läinud saalist sai seminariruum

Hans Väre
, Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maavanem Lembit Kruuse loodab, et seminariruumiks muudetud kunstisaalis saab peagi taas pilte eksponeerida. Endise kuraatori Aate-Heli Õuna hinnangul mööblit täis ja värviline saal näituste korraldamiseks enam ei sobi.
Maavanem Lembit Kruuse loodab, et seminariruumiks muudetud kunstisaalis saab peagi taas pilte eksponeerida. Endise kuraatori Aate-Heli Õuna hinnangul mööblit täis ja värviline saal näituste korraldamiseks enam ei sobi. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Poolteist aastat tagasi oli Viljandi kunstisaal sunnitud tegevuse lõpetama, sest ruumi omanik Viljandi maavalitsus vajas kohta arhiivile. Tänavu märtsis sai endisest kunstisaalist aga hoopis seminariruum.

Vabaduse plats 6 ehk niinimetatud parteimajas pikka aega tegutsenud kunstisaali arhiiviga asendamine tekitas 2009. aasta sügisel kultuuriringkondades suurt vastuseisu. Maavalitsus jäi endale kindlaks, sest Vabaduse plats 4 maja, kus arhiiv varem paiknes, läks põllumajandusministeeriumi käsutusse ning ka sotsiaalkindlustusameti kohalik büroo vajas lisaruumi.

Maavanem Lembit Kruuse ütlemist mööda oleks nimetatud teguritest hoolimata saanud kunstisaali säilitada, kui leidunuks keegi, kes oleks selle rahastamise enda peale võtnud. Viljandi linn, omavalitsuste liit ja kunstnike liit ei näinud selleks aga võimalust.

«Kunstisaali ülalpidamine pole õigupoolest kunagi olnud riigiasutusele lubatud kulu,» nentis Kruuse. «Kriisi ajal kärbiti ka eelarvet kõvasti ja meil lihtsalt ei olnud selleks enam raha.»

Isemajandav ruum

Maavanema sõnul loobus sotsiaalkindlustusamet laienemiskavast majanduslanguse tõttu ja selleks enam lisapinda vaja polnud. Maavalitsuse arhiivi hoidmiseks kasutati kunstisaali veidi üle aasta, kuni osa dokumente maa-arhiivile anti ning teistesse maavalitsuse arhiiviruumidesse mahutati.

Seejärel tehti tühjaks jäänud saalis remont ja hangiti sinna seminaride korraldamiseks sobilik sisustus. Lembit Kruuse ütlemist mööda läks renoveerimine maksma ligi 13 000 eurot, mis oli kogunenud suuresti saali valgustamise ja kütmise pealt kokku hoitud summadest.

Maasekretär Küllike Küti jutu järgi katab seminariruumi avaliku sektori asutustele ja mittetulundusühingutele rentimine saaliga seotud kulud ning maavalitsusel ei tule neid enam oma taskust maksta. Maavalitsuse peahoones asub samuti kaks saali, kuid neil on Küti sõnul oma funktsioonid ja seminaride korraldamiseks need ei sobi.

Kas näitused võivad taas tulla?

Lembit Kruuse leidis, et nüüd, kui varem kunstisaali kasutuses olnud ruumid on korda tehtud, võiks sinna taas näitusi üles panna. Selles, et uksed iga päev inimestele avatakse, maavanem siiski kõhkles, sest see nõuaks koristamis- ja valvekulusid.

«Aga kui ka ainult seminaridel osalejad ekspositsiooni näevad, tähendab see sadu inimesi. Seda on tunduvalt rohkem, kui kunstisaalis huvilisi käis,» rääkis Kruuse.

Ligi 20 aastat kunstisaalis näitusi kureerinud Aate-Heli Õun käis oma kunagist kodugaleriid nädal tagasi vaatamas ja tema arvates ei tule seal näituste korraldamine enam kõne alla. Kõige häirivamaks pidas ta seda, et varem valgete seintega ruumis on nüüd palju rohelist ja oranži, mis hakkaksid taieste tonaalsust moonutama.

Õun tõi esile ka seda, et laudu ja toole täis ruumis pole inimestel piltide vaatamiseks vajalikku taganemismaad ning ruumiliste kunstiteoste eksponeerimiseks pole üldse kohta. «Skulptorite, keraamikute ja klaasikunstnike looming ei ole ju enamasti lame, aga väärib samuti vaatamist,» tõdes ta.

Seda, et arhiiv jääb kunstisaali ajutiselt, teadis Õun juba siis, kui tal sealt välja paluti kolida.

ARVAMUS

AATE-HELI ÕUN,
kuraator

Endisest kunstisaalist paremat näitusepaika ei saa olla. Ma armusin sellesse kohta ja mitte ainult mina — ka näiteks Evald Okas ja Enn Põldroos on seda ruumi väga heaks pidanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles