Repliik. Nii nad tapsidki meie rohelised

Marek Tiits
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Tiits
Marek Tiits Foto: Marko Saarm

Eile sai (vist) lõpu Tallinna hõberemmelga saaga. Minu silmis sai (järjekordse) lõpu ka usk Eesti rohelistesse.

Ma ei oska seletada, miks on Eesti roheline liikumine, mis ometi oli üks iseseisvuse taastamise nurgakividest, muutunud omaenda naba imetlevate hobihipide platsdarmiks. Roheliste uus juht Züleyxa Izmailova, kes alustas bravuurikalt, kustutas oma tõsiseltvõetavuse kiiresti hõberemmelga saagas, sest lasi emotsioonidel üle pea kokku lüüa ja esitleb oma kaasvõitlejatena kloorilahust propageerivaid posijaid.

Teie, Haabersti hõberemmelga võrasse klammerdunud «looduskaitsjad», ei ole minu rohelised. Teie, kes te alustasite remmelga «kaitsmisaktsiooni» sulaselgete valedega ja põrutasite nendega uhke lõpuni välja. Minu rohelised tegutsevad teisiti. Nad pingutavad, et keelustada loomatsirkused. Nad astuvad Viljandi linnavalitsusega vihasesse dialoogi, mille tulemusena säilitatakse raeplatsil kasvavad hõbekuused. Nad võitlevad Soomaa lageraie vastu. Nad valvavad vabatahtlikult põlismetsades lõkkeplatse ja matkaradu. Nad õpetavad noori. Argumenteerivad, mitte ei räuska.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles