Viljandi hansalaadal kauplemine kaupleja silmade läbi

, kaupleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Leppik
Silver Leppik Foto: Marko Saarm

VIIMASTEL AASTATEL on Eesti laatade müügikohtade hinnad suure kiirusega tõusnud, samas on kauplejate käive vähenenud. Küsitledes müüjaid Viljandi hansalaadal, ilmnes, et kauplemiskoha kõrge hinna tõttu on rahulolematust palju (vaata 6. juuni Sakalast «Laadakaupmehe töö pole meelakkumine» – toimetus). Nii mõnigi ütles viimase laadapäeva õhtul, et järgmisel aastal ei tule ta enam kindlasti Viljandisse kauplema.

Milles on siis asi? Kas laada korraldamine on läinud kulukamaks või on korraldajate ahnus kasvanud?

KUI NATUKE ARVUTADA, selgub, et laada korraldamise kulud on mitu korda väiksemad, kui on kauplemiskohtade müügist saadav tulu. Seda küll eeldusel, et korraldamine on jäänud mõistlikkuse piiridesse.

Viljandi hansalaadal maksis müügipaiga meeter 24 eurot. Seega maksis kolm meetrit pikk ja umbes sama lai müügikoht 72 eurot. Mulgi messil maksis sama suur müügikoht 127 eurot. Selline summa saadi 64-eurose kohatasu ja seitsmeeurose ruutmeetrihinna liitmisel.

Müügikoha kõrge maksumuse tõttu on hansalaadal kauplemine paljudele nii lähedalt kui kaugelt võimatuks tehtud. Eriti suurt nördimust valmistab see osale kohalikele käsitöölistele, kes on sunnitud laadapäeval oma hoole ja armastusega tehtud kauba tolmu koguma jätma.

Mõneti segab hansalaata ka samal päeval asetleidev Mulgi mess. Hansalaada territoorium jääb selle võrra väiksemaks ning osa kauplejaid on sunnitud Tallinna tänava äärde ja mujale Mulgi messi alale peaaegu poole suurema summa eest koha ostma.

SIIT KERKIB MITU küsimust. Esiteks: kas on õige, et osaühinguna tegutsevad laadakorraldajad müüvad linnale kuuluvat maad väikekauplejatele kõrge, äritegevust pärssiva hinnaga (toimetaja täpsustus: Viljandi hansalaada korraldajad tegutsevad mittetulundusühinguna, Mulgi messi korraldajad osaühinguna)? Teiseks: kas laata korraldades kulub rohkem raha 400–600 kauplejale või 10 000 – 20 000 külastajale (kelle puhul on väljaminekud enam-vähem samasugused, välja arvatud kauplemiskohtade mahamärkimine)? Kolmandaks: kas müüja koos oma kaubaga ei ole laada suurim väärtus? Neljandaks: kas kauplejaid peab ikka kohtlema kui lüpsilehmi, keda aina rohkem pigistatakse? Kokkuvõttes võib ka küsida: kas laada korraldamise õiguse peaks ikka andma inimestele, kes ei oska või ei taha teha seda mõistlikkuse piires?

Müügikoha hinna alandamiseks on loomulikult võimalik kehtestada laada pilet. Selle hind on paljudel Eesti laatadel kuni kolm eurot, mida on liiga palju. Mõistlik oleks 50 senti kuni euro. Niisugune kulutus võib ostjale kokkuvõttes isegi kasuks tulla, sest kui kaupleja kulud vähenevad, saab ta kauba hinda alandada. Praegu maksab ostja kaupleja kalli müügikoha temalt kaupa ostes kinni. Kaotavad nii müüja kui ostja.

Mitte igal pool Eestis pole laada hind veel lakke tõusnud. On neid, kes teevad laata ostjale ja müüjale tasuta, ning neid, kel on hinnad kuni kümme korda väiksemad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles