Kaitseliidu Sakala maleva pealiku major Ahto Alase kõne Mustla maakaitsepäeval

Ahto Alas Foto: Marko Saarm

Lugupeetud kaaskodanikud, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred!

Täna, mil Eesti riik käib juba sajandat aastat, on eriti uhke tunne tähistada võidupüha. Kui 23. juunil 1919. aastal saavutasid Eesti võitlejad Võnnu lahingus võidu, kinnistas see päev Eesti maailmakaardile ja lõi verega immutatud pitsati meie vabadusele. 

Kindral Tõnisson ütles Tartus 1934. aasta võidupüha tähistamiseks peetud kõnes: "Suurte võitluste meeldetuletus on tarvilik, et võrsuvatki põlve sangarlikus vaimus kasvatada."

Vabadussõjas saavutatut on vaja kaitsta iga päev. Ka Eestist kümme, sada korda suuremate riikide jaoks pole julgeolek iseenesest tekkiv väärtus. Selle nimel peame kogu aeg pingutama. See nõuab palju raha. Kõige halvematel päevadel nõuab see ka inimeste elusid. 

Vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Ehe näide selle kohta on Ukraina, kus juba aastaid käib võitlus iseolemise ja iseotsustamise eest. 

Täna avasime me Kärstnas Vabadussõja mälestussamba juures müüri, kuhu on raiutud nende Vabaduse risti kavaleride nimed, kes andsid oma isamaa eest kõik. 1919. aasta 3.-6. jaanuaril toimusid Mulgimaal Kärstnas verised lahingud, mille tagajärjel peatati punavägede pealetung Viljandimaal ning Eesti üksused asusid pealetungile. Ligi aasta kulus veel selleks, et relvad idarindel vaikiksid. 

Seda lahingut võiks iseloomustada järgmiste sõnadega: "Ära kunagi sega oma vaenlast, kui too parasjagu vigu teeb." Kui lootusetu tundus alguses see sõda... Eks ole aga nii, et sõda pole kaotatud seni, kuni me ise ei tunnista end võidetuks. 

Usk meie oma riiki ja sellesse, et me võime ise oma asju otsustada, viis meid tookord lõpliku võiduni. 

Püüdkem seda teadmist hoida ja järeltulevates põlvedes kasvatada, et ka meie lapsed ja nendegi lapsed võiksid tunda, mida tähendab elada oma riigis ja otsustada ise oma asjade üle!