Sööme sõnu. Hüva jaani teile!

Foto: Üllar Priks

No mis päev on eestlastele kõige tähtsam? Loomulikult jaanipäev! Elame kogu aasta kenasti möödunud jaaniõhtu mälestuste najal, aga juuni esimestest päevadest on kõigi kupli all ikka päris korralik segadus. Vaatad kalleid kaasmaalasi ja kõik oleksid nagu psühhoneuroloogiahaigla kuldkliendid, kes on hommikused tabletid võtmata jätnud. Kes istub kõikvõimalikes ilmaportaalides ja kitkub pilvepilte vaadates endal viimaseidki juuksekarvu peast; kes rebib seina küljest voodrilaudu, et need sobival hetkel koos vanaema voki ja väsinud talverehvidega kanistritäie bensiini abil lõõmama tõmmata; kes tantsib koduõuel tükeldatud sea ümber äädikapudeliga valssi...

Midagi pole teha, jaanipäev on meie geenikoodi sisse kirjutatud. Sadagu taevast või palja tilliga päkapikke, meie peame saama sellel pühal päeval kärtsu, mürtsu, krõpsu ja põlenud kannikaid. Kui keegi jobu just täis peaga Sierraga küla peale lammutama ei ole läinud, võib järgmisel hommikul õndsalt naeratada, sest pea ja perse saavad peagi terveks ning uued mälestused aitavad järgmise jaanikuni vastu pidada.

Ah jaa: üks vähe šovinistlik nali kah siia otsa. Räägitakse, et kui jaaniööl seitsme mehega magada, võib unes oma lemmiklille näha.