Kuidas kroon käibele jõudis (1)

Maarja Möldre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1992. aasta 27. juuni Sakala esikülg
1992. aasta 27. juuni Sakala esikülg Foto: Repro

25 aasta eest, 1992. aasta 20. juunil, mil esimesed Eesti kroonid rublade vastu vahetati, käis Sakala ajakirjanik Aime Kivistik turul, poes ja postkontoris ning andis edasi elupildikesi sellest, kuidas kroon end seal sisse seadis. Toome need uuesti lugeja ette.

Oleme kroonitud

Kommentaarideta elupildikesi

 

Esimese rahavahetuspäeva keskpäev. Südalinn on autoliikluseks suletud, sest vanalinna tänavatel sõidetakse ratastoolivõistlust, mis kahjuks selle päeva ärevuses jääb publikuta ja tähelepanuta. Esimene toitlustusasutus, mis uksed lahti teeb, on «Kirsimäe». Sööjaid ei paista olevat. Baaris ja laudade taga istuvad siiski esimesed kliendid juba kohe pärast avamist. 100 grammi «Hansa viina» maksab 4 krooni 30 senti, «Lõunamaine» 5 krooni 30 senti.

  •  

Postkontoris on pärast kella kahtteist vaikne. Telegraafikassast öeldakse, et hädavajaliku telegrammi või kõne (3 minutit) saaksin tasuta. Margikassast teatatakse, et kehtivad vanad margid. (Praeguseks on küll kohal uued margid, kuid Eeve Peerna andmete põhjal võib ära kasutada ka vanad margid, arvestusega, et kiri kodumaale maksab nüüd 10 senti. Vanu marke tuleks siis peale panna rubla eest. Sidesõlmele pole teatatud vanade markide kehtetuks tunnistamisest.)

  •  

Laupäevane turg. Turuvärava kõrval seisab reas autosid. Üks müüb riietusesemeid, teine suitsu, kolmas kohvi jne. Küsimusele, mis raha eest, kõlab enamasti vastus, et igasuguse raha eest. Lätlanna müüb lilli rublade eest ja arvab, et kõik on seaduspärane. Ühe auto tuuleklaasi taga ilutseb kroonine rahatäht ja omanik kuulutab, et üks kroon maksab 20 rubla. Olen ilmselt totralt hämmastunud – krooniga kaubeldakse juba kolm tundi pärast rahavahetuse algust. Selle peale ähvardatakse: «Ostke, ostke, varsti maksab kroon 50 rubla!» Kui teatan, et mul pole rublasid, soovitab samast autost väljuv vanem mees tööle minna, mitte kurta rahapuuduse üle. Fotograaf üritab pildistada kroonipakkumist, kuid omanik on kiire käega. Krapsti, kaovad kroon ja silt tuuleklaasilt.

Mõne aja pärast hakkavad kauplejad koli kokku korjama, sest politsei on kauplemise väljaspool turgu ära keelanud ja turg on ju kinni. See, et kaubeldakse igasuguse raha eest, ei näi kedagi häirivat.

  •  

Kell kaks avatakse «Paala» pood. Järjekord on avamise eel päris pikk. Esimene ost on kast õlut ja kaks limonaadi. Vahetusraha avamise eel poes ei ole. Hinnad on tõesti kõrgemad – käibemaksu tõstmine annab end tunda. Leivapätsi eest peab andma krooni, piimapaki eest 90 senti, sealiha eest küsitakse 9,40 ja 8,40, keeduvorsti kilo eest alla 8 krooni, olenevalt sordist, kümme muna saab kolme krooni eest. (Esimese päeva lõpuks on «Paala» poe kassas 5200 krooni.) Üks vene keelt kõnelev vanem mees on kassa ees, rublad näpus, ja tahab osta leiba. Ta olevat arvanud, et rahavahetuspäeval kehtivad mõlemad rahad. Üks mees pahandab ajakirjanikuga – mis jama see on, et vahetusraha pole. Ajakirjanikud ei mõista öelda, miks. Küsin pärast poeskäiku pangast. Sealt öeldakse, et tarbijate ühistu on vahetusraha välja viinud kella 11 paiku. Kell 14 aga seda kohal polnud. «Kantreküla» poodi ei jõudnud vahetusraha isegi esmaspäevaks.

  •  

Viljandi Kommertspangas on avatud valuutaostupunkt. Paraku ostetakse valuutat ainult välismaalastelt. Kummaline, sest näiteks Tartus ega Tallinnas niisugust vahet ei tehta.

  •  

Pühapäev on turupäev. Kehtib igasugune raha, sealhulgas ka rubla. Pool kilo kohvi maksab näiteks 300 rubla või 30 krooni. Rublad käivad käest kätte, ostjalt müüjale. Endiselt ilutsevad avalikud sildid: «Vahetan raha,» või «vahetan FIM USD vastu» jne. Pole näha ainustki politseinikku ega muud ebaseadusliku kauplemise takistajat. Turu direktor Ene Tuur teeb oma tööd, kasseerib toidu- ja lillemüüjatelt koha eest kolm, tööstuskauba müüjatelt viis ja autolt müüjatelt 10 krooni. Keegi, kes müüb autolt kõiksugu riideid ja jalatseid, küsib lastekingade eest 90 krooni või 900 rubla. Trikoost maikataoline pluusike maksab 60 krooni või 600 rubla. Hullud hinnad, keegi sõimab, enamik küsijaid vaikib, mõni ostab.

  •  

Turu kõrvale ühte puumajja on ootamatult tekkinud pood. Sildi «Äri» juures on mingi tundmatu tähekombinatsioon. «Äri» ukse ees seisab laud, millelt müüakse ainult viina, 30 krooni pudel. See vist ongi äri.

  •  

«Pingviini» jäätise eest küsitakse nüüd 1,75 (lisandiga) ja 1,25 (tavaline). Kui mu mälu ei peta, siis enne rahareformi olid hinnad vastavalt 10 ja 9 rubla. Ei küsi midagi. Ei osta ka jäätist.

  •  

Jaanilaupäeva pärastlõuna. Naaber kurdab, et toidupoed olid juba lõuna paiku peaaegu tühjad. Leivapuuduse üle kurdetakse kõige rohkem.

Õhtul vaatan krooniballi televiisorist. See ei loe midagi, et 500-kroonisel on ka «Sakala» nimi peal, «Sakala» ajakirjanikud ei kuulunud väljavalitute hulka.

  •  

Veel kuu aega tagasi laulsin:

«Oh krooniaeg, oh krooniaeg,

millal sina tuled...»

Nüüd laulan:

«Oh millal saaksin kord eestlasena

siis Eestis ausast tööst elada.»

                                              Aime Kivistik

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles