/nginx/o/2017/02/21/6363015t1hcde2.jpg)
ÜHEGA ALGAB tuhat. Pole raske arvata, kummal on rohkem jõudu.
Vabadusristi Vennaskond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on parteisid ja seltskondi, keda tänapäeva globaliseerumine sallib. Aga peale selle on maailmas tuhandeid väikerahvaid ja rahvakilde, keda seesama üleilmastumine suretab välja. Sellest pääsemiseks peame enda seast üles leidma vastujõu – oma isamaalisuse, oma seltskonnad, vennaskonnad, kes on rahvale toeks.
Kelle poole peaksime vaatama?
Meie riik sai eluõiguse Vabadussõja võiduga. Vabadussõjas võitles 2076 Eesti Vabariigi kodanikku, sangarit, kellele annetati Vabadusrist. Varasematel sajanditel said oma kuninga ehk oma riigi eest võidelnud sangarid aadlitiitli. Samasugust tiitlit väärinuks ka meie Vabadusristi vennad, kuid XX sajandi algul polnud niisugune seisus enam kombeks. Ometi pälvisid nad Eesti Vabariigi ja ka valdava osa rahva tunnustuse. Nende mehisus ja truudus tekitasid aupaklikkust.
Vabadusristi vennad liitusid Eesti lühikese iseseisvuse ajal kas Kaitseliiduga, Eesti Vabariigi sõjaväega või ka kooliõpetajatega. Teises maailmasõjas võitlesid nad taas Eesti iseseisvuse eest ja pärast sõja lõppu metsavendadena metslaste vägivalla vastu.
Praeguseks on kõik Vabadusristi vennad teispoolsuses. Nende perekondi on vaenatud ja mõnitatud. Rahvast on sunnitud unustama kunagist iseseisvust, aga paljudes peredes on kasvanud eesti jonni ja vahvust täis järelpõlv – Vabadusristi vendade lapsed, lapselapsed ja nende lapsed.
Kas poleks aeg koondada nad Vabadusristi Vennaskonnaks, kelle poole rahvas saaks taas vaadata austusega? Seadused peaksid seda meil võimaldama, iseasi on idatuult nuusutavad ametimehed.
Me ei saa loota ainult IRL-i peale Toompeal. Peame ise ühendama kaitsetahtelist rahvast, moodustama algatuskeskuse Vabadusristi Vennaskonna kujul.
Sellele püüdele on tugeva põhja ladunud Jaak Pihlak oma hiigelteosega «Eesti Vabaduse Risti kavalerid», mis sisaldab kõiki kavaleride nimesid, lühielulugusid ja viiteid kavaleride järeltulijate kohta. Käbi ei kuku kännust kaugele.
Kuidas vennaskond kokku kutsuda? Kuidas moodustada juhatus? Kuidas vennaskond ametlikuks muuta? Nendes ja muudes säärastes küsimustes saaks abiks olla Kaitseliit.
Olgu muuseas meenutatud, et Vabadusristi kavaleride seas oli mitmest rahvusest inimesi: eestlasi, lätlasi, venelasi, sakslasi, soomlasi, taanlasi, rootslasi... See laiendaks vennaskonna toetuspinda väljapoole Eestitki.
Ei tohi unustada mainimast ka kahte naist, Salme Ilmetit ja Anna Marie Kukke.