Täna menüüs: väljaheited ja vennaihu

Pildil kugistab oma surnud poega valge-toonekurg, sest looduses ei lasta kunagi midagi suupärast raisku. Pealegi ei jää siis laip haisema ja teisi loomi ligi meelitama. Foto: Elmo Riig

​Me jumaldame head toitu. Eriti mõnus on einestada linaga kaetud laua taga kaunitelt nõudelt, taustaks mahe muusika. Ootame söögikorralt esteetilist naudingut. Mis juhtuks aga siis, kui söömine oleks elu ja surma küsimus? Kui valivad maitsjad ja suuremeelsed jagajad oleksime näljasena? Nälg teeb inimesest looma ning loomariigis teatavasti armu ei anta ja häbi ei tunta.

Sakala fotograafi Elmo Riigi kaamerasilma ette jäi pesas oma poega kugistav valge-toonekurg. Inimesele on järglase laibaga maiustamine üle keskmise võigas vaatepilt. Seepärast helistasime terioloog Nikolai Laanetule ja palusime tal asja selgitada.

«Loomariigis süüakse ju ükskõik mida, peaasi, et hing sees püsiks,» lausus too. «Meie lihtsalt oleme ennast täis söönud ja pole nälga tundnud. Kui on piirsituatsioon, oleme samasugused. Peterburis söödi blokaadi ajal ringi sibav rott kah ära. Ja kui rohi kasvama hakkas, pisteti see pintslisse. Inimene on näljaga märksa vähem valiv. Oleme meiegi ju loomad.»