Willem Reimani matused olid Kolga-Jaanis 18. skp. Matusele oli üle kogu Eestimaa seltskondliste korralduste esitajad kokku woolanud. Kõnedes, mis haual peeti, mäletati kadunut kui tulist isamaalast, wäsimata Eesti kulturi tõstjat ja uurijat, ajalookirjanikku, Kirjanduse Seltsi õhutajat ja esimeest ning südit karskustegelast. Wiljandimaa õpetajad praost Jürmaniga eesotsas toimetasid waimulikku talitust.
Tellijale
Sakala, 24. V (6. VI) 1917
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.