KUI loete uue valitsuse koalitsioonilepet, näete, et selles on haridusele antud vääriline roll. See lepe ei lõhu vana ega alusta nullist, vaid arendab edasi nelja aasta jooksul algatatud olulisi protsesse, millest mitu on alles rakendamisjärgus.
Kolm soovi koolirahvale
5. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende tulemusi näeme aastate pärast: uued alushariduse, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, uus kooliseadus, õpetajahariduse arengukava, õpetajate lähtetoetused ja õpetajatudengite stipendiumid, põhjalikud koolivõrgu analüüsid, korras kutsekoolide võrk ja moodne taristu, täielik üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ja nii edasi.
Koolihariduse — kõige suuremale hulgale inimestele kõige lähedasema hariduse — kvaliteedi heaks on koalitsioonileppes kavandatud palju ülesandeid. Tähtsad on kõik, kuid eriti tahan esile tõsta kolme. Need on teiste muutuste mootorid, milleta suuri ja selgeid murranguid ei sünni nii pea.
ESITEKS. Koolide, omavalitsuste ja riigi ühisel vastutusel ja ühiste jõupingutustega peame õigel ajal rakendama uued õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätted. See on töö, mis kestab palju aastaid ning nõuab inimjõudu ja raha. Eelkõige tuleb jätkata uue õppevara loomist, füüsilise õppekeskkonna uuendamist, õppekava seiresüsteemi väljakujundamist ning koolituste ja huvirühmade läbirääkimiste korraldamist.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul tuleb silmas pidada ennekõike seda, et õpilaste arengu toetamise ja õpetaja töö hõlbustamise tugisüsteemid ei jääks paberile ega ametkondade vahele paremaid aegu ootama.
TEISEKS. Koolivõrgu korrastamisega ei tohi viivitada, muudatusi tuleb kavandada aegsasti. Riigikogu fraktsioonide tahte järgi põhikoole ja gümnaasiume seaduse jõul ei lahutata. Seda tehakse omavalitsustega läbi rääkides. Demograafianumbrid on julmad ja näitavad, et nii palju gümnaasiumiastmega koole Eestis — ei linnas ega maal — varsti enam olla ei saa. Linnades hakkab gümnaasiumide arv kahanema isegi kiiremini kui maal.
Mõistlikke plaane saab teha, tuginedes maakondlikele analüüsidele. Need on olemas ning riik on valmis soovi korral looma igas maakonnas tugeva maakonnagümnaasiumi. Põhikool ja gümnaasium on juba õppekavade tasandil lahutatud ning lapsevanemad ja omavalitsusjuhid on hakanud paremini mõistma, et tugev põhikool on parem kui kiratsev gümnaasium, mis neelab põhikoolilaste paindlikuks õpetamiseks mõeldud raha.
Eesti ühtsuskooli traditsioon põhineb tugeval põhikoolil. Andmaks sellele tegelikku sisu, olen võtnud sõna tugevate keskmise suurusega põhikoolide kaitseks — viimati tegin seda Pühajärvel, mõni aeg tagasi Kuressaares.
Tegelik sisu tuleb anda ka õppekavades selgelt eristuvatele eesmärkidele: kui põhikoolis on rõhk eelkõige lapse mitmekülgsel arengul võrdsete võimaluste kaudu, siis gümnaasiumis peaks selle tagama valikuvõimaluste loomisega.
Kooli õppekeskkond ning õppeprotsess peaksid suutma toetada igaühe arengut ja arvestama erivajadusi; eesmärk on, et lapsed tunneksid oma võimeid ja huvisid, oleksid ettevõtlikud ja loovad. Seda, et põhihariduse kvaliteet, seega potentsiaalselt eraldi iga põhikool on Eestis ühtlaselt hea, kinnitavad nii meie endi tasemetööd kui PISA tulemused.
Ühtlaselt tugevad põhikoolid ja suure valikuga gümnaasiumid peaksid tulevikus tähendama ka seda, et vanemad ei mõtle lapsi kooli pannes automaatselt selle õppeasutuse riigieksamitulemustele, vaid peavad võtma põhikooli lõpul tõsisema mõtlemisaja.
Seejuures peaks neid toetama kõigis koolides hästi korraldatud karjääriõpe. Nii jõuavad nad märksa tõenäolisemalt kui suvalise kalli reklaamikampaania abil sinnamaale, et käsitlevad üld- ja kutseharidust edaspidi võrdväärsete valikuvõimalustena.
KOLMANDAKS. Kõige tähtsam on aidata kaasa õpetaja maine ja enesehinnangu jätkuvale tõusule ja asjatundlikule ettevalmistusele. Kui meie ülikoolid annaksid kõigile õpetajatele niisugused kutseoskused, nagu on kirjas pedagoogi kutsestandardis, jääksid paljud probleemid olemata.
See tähendab, et ka ülikoolid peaksid õpetajahariduse andmist austusväärseks ülesandeks, peegeldaksid seda oma struktuurides, võtaksid selgema vastutuse, kajastamaks õppekavades kõiki õpetaja kutsestandardis kirjeldatud pädevusi ja pakkumaks õpetajaks kasvajale piisavalt praktikavõimalusi.
Kolm aastat tagasi loodud spetsiaalne riiklik stipendiumide süsteem toetab paremate üliõpilaste õpetajaks suundumist.
RIIK peab hoolitsema, et õpetajal oleksid vajaduse korral abiks tugispetsialistid, käsiraamatud ja tehnoloogia võimalustest tulenevad õppevahendid — et tal oleks võimalik õppida ja omandada uusi meetodeid.
Talle tuleb tagada autoriteet ja sellest tulenev turvalisus ning vääriline töötasu, mis ei hindaks üksnes klassi ees antud tunde, vaid ka muud tänuväärset, mida õpetaja õpilaste ja kooli arendamiseks teeb. Rahul võime olla alles siis, kui saame õpetajaameti ühiskonnas kolme populaarsema hulka.