Gümnasistid lõid lulli üle kümne meetri

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osavamad lööjad kupatasid lulli ehk põhukoti enam kui kümne meetri kaugusele. Jõuga polnud sealjuures miskit pistmist.
Osavamad lööjad kupatasid lulli ehk põhukoti enam kui kümne meetri kaugusele. Jõuga polnud sealjuures miskit pistmist. Foto: Karl-Eduard Salumäe

«Kes lulli kõige kaugemale lööb, see ongi võitja,» õpetas Lembitu. «Aga millega lüüakse?» uuris üks gümnasist. «Jalaga!» kõlas halli võltshabeme vahelt kärme vastus.

Eile hommikul marssis Viljandi gümnaasiumi pere alla Viljandi järve randa, et pidada maha kooliolümpia. Noored ei võistelnud siiski sõudmises, tõkkejooksus või tõstmises. Eesti kultuskomöödiast «Malev» innustatuna olid kavva võetud sellised muinasajahõngulised alad nagu vägikaikavedu, poomivõistlus, hoota kaugushüpe, kuulijänn ja slaalomkündmine. Tolles viimati nimetatus pidi kaheliikmeline, lükkajast ja tõmbajast koosnev võistkond põrutama adraga sirgjoones «põllu» lõppu, keerama seal ringi ning rukkilillede vahel laveerides tagasi tulema. Maa oli rannas küll liivasevõitu, ent vaod seda uhkemad.

Vägesid juhatas mõistagi Lembitu. Tema sarnanes kahtlaselt palju gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Juhan-Mart Salumäega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles