Repliik. Mineja mõte

Ma pole eales hüvastijätte talunud. Sest neis on väga palju pealesunnitut. Kõik on justkui ammu selge ja otsustatud, minek on kindel. Tahaks juba gaasipedaali vajutada, aga ei saa: enne on tarvis kõik kamraadid auto kõrvale üles rivistada ning igaühele kallistuse või vähemalt käepigistuse saatel midagi tähendusrikast kõrva sosistada.

Ärge saage palun valesti aru. Asi pole inimestes. Nemad ongi päriselt head ja olulised. Nad ongi soojadest sõnadest kantud punktipanekut väärt. Aga see ei muuda minu kui lahkuja olukorda kergemaks. Oleksin justkui süüdi. Kannaksin justkui kohustust oma minek võimalikult hästi valitud sõnadega välja lunastada. Paraku on nende õigete sõnadega nii nagu ikka: siis, kui sa neid kõige enam vajad, pole neid kuskilt võtta. Isegi ajakirjanikul.

Ses mõttes on viimased päevad olnud mulle kuratlikult rasked. Lahkun Sakalast – toimetusest, kuhu asusin esimest korda suvereporterina tööle 19 aastat tagasi. Nii pika suhte lõpetamine ei saagi olla kerge. Isegi mitte siis, kui endale igal võimalikul juhul korrutada, et miski pole lõplik või pöördumatu ning et see ajaleht ja linn ei kao minu elust päriselt kuhugi.