Peresõbraliku Eesti nimel

Siret Kotka
, riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni juht, Keskerakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siret Kotka-Repinski
Siret Kotka-Repinski Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

PERESÕBRALIKUS JA turvalises keskkonnas sünnib rohkem lapsi. Eelkõige riigil peaks olema visioon ja juhtroll küsimuses, kuidas muuta meie ühiskonda turvalisemaks ja hoolivamaks, et väheneks ebavõrdsus ja kaoks ebakindlus homse päeva ees.

Rahvastiku vähenemine on olnud taasiseseisvunud Eesti üks suuremaid proovikive. Mõni aeg tagasi avaldas statistika­amet, et kui jätkame nii nagu seni, kahaneb Eesti rahvaarv aastaks 2040 rohkem kui 100 000 elaniku võrra, jäädes alla 1,2 miljoni. Rahvastiku kahanedes ja vananedes kerkib küsimus, kuidas maksta väärikat pensioni ja pidada üleval sotsiaalsüsteemi, mis on turvalisuse ning pikalt ja õnnelikult elatud elu üks alustugesid.

MAAL NÄEME, kuidas elanike arv kahaneb. Uuringutest on selgunud, et vaesemate maakondade elanike arv võib paarikümne aasta jooksul väheneda rohkem kui veerandi võrra. Pealinn ja teised suuremad keskused saavad hingata veidi rahulikumalt, sest sinna kolib inimesi üha juurde.

Elukeskkonna kutsuvamaks muutmise nimel peavad pingutama loomulikult kõik omava-litsused. Tähtis on, et Eesti peredel tekiks tuleviku ees kindlustunne. Neil peab olema turvaline keskkond, kus oma lapsi üles kasvatada, ja piisav sissetulek, mis jätab ruumi kas või väikesteks üllatusteks ja rõõmudeks.

Kuigi palgavaesusest räägitakse viimasel ajal vähem, ei ole see tegelikult kuhugi kadunud. Õnneks näitavad sammud, mida riik on madalama palgaga inimeste abistamiseks ette võtnud, midagi väga olulist: poliitiline mõtteviis on hakanud tasapisi muutuma. Pehmete väärtuste esiletoomine muudab ühiskonna tervemaks ja empaatilisemaks ning paindlikuma elukeskkonna loomine aitab elu eri rollidega paremini toime tulla. Eesti rahvastikupoliitika peab kaaluma kõiki võimalusi, et riigis oleks hea elada ja peret luua.

Lisaks sündimusele on rahvastiku kasvu puhul räägitud sisserändest ja selle kergele kasvule pöördumisest. Sissetulijate seas näeksin ma kõige parema meelega riiki tagasi tulemas eelkõige neid kaasmaalasi, kes teevad seda koduigatsusest või leiavad, et Eesti on neile muutunud taas atraktiivseks ja viljakaks paigaks. Tahtmine tagasi tulla algab teinekord väikestest asjadest – märkamisest ja suhtumisest –, mille heaks on igaühel meist võimalus oma panus anda.

Rahvustevahelise vaenu õhutamine ja erinevuste rõhutamine muutub rahvastiku kahanemise taustal eriti mõttetuks. Üha enam inimesi saab aru, et hästi juhitav lõimimisprotsess vähendab pingeid eri rahvuste vahel, annab muulastele paremaid võimalusi tööturul ja suurendab nende inimeste hulka, kes tahavad õppida ära eesti keele.

EESTI EI OLE NENDE probleemidega kaugeltki üksi. Enamik Euroopa riike seisab küsimuse ees, kuidas suurendada sündimust ja milline on parim rändepoliitika. Riigikogus ellukutsutud rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni üks ülesandeid on uurida eri riikide rahvastikupoliitikat ja kogemusi. Selle põhjal plaanime teha ettepanekuid meie tegevuskavade parandamiseks.

Praeguseks on komisjon tegutsenud kolm kuud. Komisjoni liikmed on kohtunud valdkonnaekspertidega ning meil on tööle võetud spetsialistid, kes on asunud läbi töötama mahukaid materjale, et nende põhjal Eestile sobivaks kohandatult ettepanekuid teha. Usun, et meil õnnestub leida häid ja toimivaid lahendusi, mis aitavad rikastada perepoliitikat ja arutada lahti hulga olulisi sõlmküsimusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles