Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Robustselt veetlev telefon, mida ei murra kivi ega sügav vesi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Telefon kolksab ligi kahe meetri kõrguselt vastu asfalti. Kökimöki! Lebab pool ööpäeva sügavkülmas. Ja mis siis? Veedab tund aega viie meetri sügavusel vee all. Pole mingi küsimus!

Kinnitan kohe alguses, et see pole tellitud reklaamlugu. Minul kui mobiilsidehuvilisel ajakirjanikul tuli lihtsalt tahtmine katsetada, kas nutitelefon Cat S60 on ikka nii vastupidav, nagu tootja lubab.

Kõigepealt on mul plaanis telefoni piirid proovile panna. Vaadata, millal tehniline vigur lõpuks füüsikareeglite all murdub. Aparaadi on nõus laenama Cati telefone Baltikumi importiv firma TCCM, kuid selle ettevõtte Baltimaade mänedžeri assistent Linda Dagile seab tingimuseks, et pean jääma tootja antud piiridesse.

Ütlen esiti ära, sest piiridesse jäämine ei tundu põnev. Süda aga ei anna rahu. Mitme kuu pärast mõtlen ringi ja annan teada, et olen nõus raamides püsima. Lepime umbes-täpselt kokku, mida ja kuidas teha tohib. Siis pannakse Cat S60 mulle Lätist teele.

Algul nädala-paarisena mõeldud prooviperiood venib ligi kuuajaseks. Tundub mõistlik, et kukkumised, uppumised, külmumised ja tolmu mattumised jagunevad pikema aja peale. Olgu veel öeldud, et kuivad ja märjad katsed vahelduvad ja korduvad, kuid kõige rohkem kukkumisi jätan igaks juhuks lõppu, kui suuremad vesised eksperimendid on seljataga.

Katsed panin kirja subjektiivses järjekorras, mitte kronoloogiliselt.

Kukkumised

Cat S60 vastab militaarstandardi vastupidavusklassile 810G, mis hõlmab näiteks 26 kukkumist kuni 1,8 meetri kõrguselt. Minu algatusel lepime kokku 30 kukkumises eri kõrguselt erinevale pinnale. Soovin lasta telefonil langeda ka kruusahunnikusse, kuid Linda Dagile palub seda vältida, sest kuigi telefon on vastupidav, pole see purunematu, eriti ekraan.

Pillan telefoni umbes 1,2 meetri kõrguselt betoontrepile. Imiteerin olukorda, et aparaat pudeneb käest, kui selle taskust hoolimatult välja võtan. Telefon heliseb trepil edasi, korjan selle üles ja vastan kõnele. Kõik toimib.

Toimetuses astub ligi kolleeg Ketlin Beljaev, kes nimetab end telefonide elupõliseks kukutajaks, ja tunneb kõnealuse isendi vastu huvi.

«Minu praegune nutitelefon, mis on kaheksa kuud vana, on saanud peale neljanda kaitseklaasi, sest eelmised on kukkumisega katki läinud. Eelmine telefon potsatas aga tagataskust WC-potti,» räägib ta. «Seega tean väga hästi, mis tunne on, kui telefon maha või vette kukub. Seda meelega teha tundub lausa kuritegelik.»

Pärast mõningast veenmist on Ketlin nõus minu ettepanekuga lasta katseeksemplar enda käest vastu kõnniteeplaate. Ta on 1,80 meetrit pikk ning pillab telefoni kõrva äärest. Aparaat prantsatab ekraaniga vastu maad. Häda ei miskit, ehkki Ketlinil jääb korraks hing kinni.

Seitse korda kukutan telefoni täpselt 1,8 meetri kõrguselt eri nurga alt kivikõvale pinnale: asfaldile ja betoonist välipingpongilauale. Esimesed matsud mõjuvad väga valusalt – muidugi mõista aga vaid mulle, mitte telefonile. Aparaadi korpus saab mõne väikse täkke juurde, muud ei midagi. Ei katke ühel korral enne kukkumist alustatud videosalvestus ega teisel korral kontorisse kolleeg Kaie Mölterile võetud kõne.

Kaie kirjeldab kokkupõrkemomenti nii: «Kostis krabinat, nagu oleks loomevaevades kirjanik emotsionaalselt ja hoogsalt kägardanud järjekordse paberilehe enne selle prügikorvi lennutamist.»

Efektse videoklipi saamiseks puistan telefoni umbes 1,2 meetri kõrguselt toimetuse koridoritrepile, mis on kaetud plaatidega. Loodan, et nutikas aparaat teeb mööda astmeid hüpeldes toreda õhulennu. Paraku kopsab see lihtsalt vastu plaate ega kipu põrkama. Alles viiendal korral saame soovitud kaadrid kätte.

Väiksemaid pillamisi pole siinkohal mõtet jutuks võttagi. Kokku panen kirja 31 kukkumist ehk ühe rohkem, kui algul kokku lepitud. Aga mitu korda maandus telefon päris madalalt, sealhulgas vaibale ja liivale. Sellise asja elab enamasti üle ka tavaline nutifon.

Vesi ja kuumus

Mullu suvel panin proovile ühe teise firma nutifoni, mida tootja nimetab küll veekindlaks, kuid vee alla panna ei soovita, isegi ei luba. Et mina panin ja seda seal ka näppisin, lõpetasid kaks nutifoni veekahjustuse tõttu töö.

Cat S60 on päriselt veekindel, pidades tund aega järjest vastu kuni kahe, lisavõimalust kasutades isegi kuni viie meetri sügavusel. Tootja on lisanud menüüsse spetsiaalse valiku, mis aktiveerib veealuse foto- ja videorežiimi. Nii muutub ekraani puutetundlikkus suures osas peaaegu olematuks ning kasutama peab füüsilisi nuppe. «Suures osas» tähendab seda, et puutetundlikkus säilib ekraani ühes servas ja sealt on võimalik veerežiimist väljuda.

Duši all ja ju siis lausvihmaski saab telefoniga rääkida päris hästi, kui vesi otse mikrofoni või kuularisse ei solise. Olles tavarežiimis vett saanud, annab telefon sellest teada ning pakub võimalust end ise kuivatada. Kui sellega nõustuda, toob nutifon mõne aja jooksul kuuldavale isesuguseid helisid ning vibreerib, aidates niimoodi kuulari ja mikrofoni avast vett välja tõrjuda.

Abja spordi- ja tervisekeskuse juhataja Imre Jugomäe lubab veealuse katsepolügoonina kasutada keskuse ujulat. Basseini kõige sügavam koht on 1,45 meetrit. Lobistame basseinis vahelduva eduga vee all ja vee peal üle kahe tunni. Modellina annab oma parima kolleeg Merlin Kuld, kes on väsitavate võttetundide lõpuks üksjagu kloorivett sisse ahminud. Üsna võhmale võtab veealune töö ka piltnik Marko Saarmi. Telefon töötab aga reipalt ja tunneb end kui kala vees.

Vee all pildistamise puhul tuleb arvestada, et terava foto saamiseks peab läbi vee tungima palju valgust ning fotograaf ja objekt peavad püsima stabiilsena. Telefoniekraanil võib pilt täiesti korralik näida, aga hiljem arvuti suurel ekraanil selgub, et see on üksjagu udune. Videorežiimis hoiab aparaat teravust paremini, lisaks salvestab mikrofon veealused helid.

Paremate fotode nimel läheme nädala pärast uuesti ujulasse, ehkki sel päeval on taevas pilves ja ujulas hämaravõitu. Mässame basseinis poolteise tunni jagu. Oleme veealuse fotograafia koha pealt juba targemad: ma surun fotograafi võtete ajaks vastu basseini põhja ja seisan tal jalgadega seljas, et ta kindlalt paigal püsiks. Modell püüab võtta rahulikult hõljuvaid poose.

«Cat S60 on minu kui naisterahva jaoks ehk liiga robustne ja meenutab pigem ehitaja töötelefoni,» hindab Merlin hiljem. «Teades aga, kuidas seda aparaati erinevates olukordades proovile pandi, tuleb tõdeda, et selle vastupidavus on muljet avaldav.»

Merlin laseb fantaasial lennata ja pakub, et selle telefoniga oleks jube vahva pildistada Maldiividel helesinises ookeanis. Veel oletab ta, et emana ostaks ta selle telefoni oma lapsele, kui too kipuks tavalisi nutifone aina ära lõhkuma.

Kuidas oleks Cat S60-ga vee all helistada? Sean telefoni tavalisele ooterežiimile, algatan kõne ja proovin järele.

Pannes peanupu kõne ajal korraks, telefon kõrva ääres, vee alla, ei juhtu midagi, ainult mõlemale helistajale valitseb vaikus. Ülalpool veepiiri kõne jätkub, ehkki kehvasti, sest kuulari- ja mikrofoniava on märjad. Kui telefon vajub juba meetri sügavusele, väljub see levipiirkonnast.

Oletame aga, et mustaks saanud telefon on tarvis jätta loputusvette. Tavalises veekannus hoiab see kenasti levist kinni ja annab sisenevast kõnest märku. Kui helin on vali, on seda kannust väljapoole ka kuulda. Siis saab telefoni veest välja võtta ja kõnele vastata.

Tootja lubab, et telefoni võib kasutada kuni 55-kraadises kuumuses. Abja spordi- ja tervisekeskuse ujulas on aurusaun, kus temperatuur on parasjagu 45 kraadi. Istun seal telefoniga paarkümmend minutit: helistan, surfan internetis, teen pilte. Telefon allub korrektselt minu käskudele, kusjuures helistamise ajal teatab kõne teine osapool, et kuuleb mind isegi paremini kui muidu.

Viis meetrit vee all

Cat S60 telefonil on kaks füüsilist sulgurnuppu. Kui need peale lükata, on telefon tootja kinnitusel võimeline veetma järjest tund aega kuni viie meetri sügavusel vee all. Mitte ükski teine meil müüdav nutifon pole nõnda võimekas.

Kuival maal toimib telefon aktiveeritud sulgurnuppudest hoolimata täiesti tavapäraselt, aga kui püüda ka kõnelda, tuleb arvestada, et kuuldavus on mõlemale osapoolele äärmiselt nigel. Loogiline.

Basseinis viie meetri sügavust kohta pole. Sõudmistreener Ruth Vaar laenab mootorpaadi ja sõidame koos fotograafiga Viljandi järvele. Enne olen telefoni sidunud viie meetri pikkuse nööri otsa.

Maa peal päris raske ehk 223 grammi kaaluv telefon on vee all nii kerge, et ei taha otse põhja vajuda, vaid kipub nööri küljes diagonaalis triivima. Leian paadist metalljublaka, seome selle lisaraskuseks ja laseme telefoni uuesti kevadkülma vee alla.

Tund aega hiljem tõmban selle tagasi paati. Tootja on oma sõna pidanud: viis meetrit vee all pole telefonile miskit häda teinud. Aparaat justkui vaataks mulle otsa ja küsiks etteheitvalt: «Kuidas sa võid üldse teisiti mõelda?»

Et telefon jäi vette lastes veealusele võtterežiimile, on see endiselt aktiveeritud. Vetevoost pääsenud, on aparaat levis tagasi ja annab sisenevast proovikõnest reipa helinaga märku.

Olgu lisatud, et kokku läbib telefon prooviperioodi jooksul kaheksa erisugust veekatset. Kõik edukalt. Üheski situatsioonis mingitki niiskust ekraani ega kaamerasilma alla ei teki.

Sügavkülmas

Tootja lubab, et Cat S60 suudab töötada keskkonnas, kus õhutemperatuur on kuni –25 kraadi. Külmkapi sügavkülmas on see tavaliselt umbes –18 kraadi. Ühel õhtul asetangi telefoni sügavkülma, kus valitseb tühjus. Panen selle restile, et õhk pääseks igalt poolt ligi.

Kui kolme tunni pärast telefonile helistan, saan vastuseks, et see pole kättesaadav. Tohoo! Kas juba külmuski kringliks? Proovin kohe uuesti. Nüüd telefon heliseb. Kahtlustan, et sellises metallboksis võib olla probleeme leviga.

Jätan telefoni külmas rahule ja lähen sooja teki alla magama. Uuesti püüan sellele helistada, kui katse algusest on möödas 12 tundi. Taas pole telefon esimese korraga leitav ning teine katse toob sügavkülmast esile söaka helina.

Võtan telefoni välja. Muidugi on see külm. Aga muud ei midagi. Toimib, nagu peab. Puutetundlik ekraan kaasa arvatud. Küll märkan, et telefonil on mulle edastada teadaanne: «Aku temperatuur on liiga madal.»

Võtan info teatavaks ja tõmban soojas köögis külmale korpusele tekkinud niiskuse paberiga ära. Külmkatse vältel on aku tühjenenud 93 protsendilt 65 protsendile. Tasapisi telefon soojeneb ja kõik on jälle nii nagu ennegi.

Jahu ja sool

Cat S60 on kõige muu kõrval tolmukindel. Selle tõestuseks kulutab Sakala toimetus veidi raha ja ostab kaks kilo nisujahu. Telefon maandub efektselt jahuhunnikusse ning püsib seal kenasti levis.

Teen aga väikese vea, kui hakkan aparaati voolava kraanivee all puhtaks loputama. Nimelt on selle telefoni korpusel üksjagu servakesi, mille vahele moodustub nüüd tainas. Seda ma päris ära enam ei saagi. Kui telefonist enne selle Lätti tagasi läkitamist SIM-kaardi eemaldan, pudeneb väikese kaardiluugi äärtest veel jahupuru. Aga tihendist pole jahu mööda pääsenud. Ju jäänuks tainamure ära, kui oleksin jahuse telefoni tunniks ajaks näiteks kaussi ligunema asetanud.

Telefon on teatud määral vastupidav ka soolale, aga minu mõte jätta see pooleks tunniks väga soolasesse vette ei leia heakskiitu. Katsetelefoni mulle saatnud Linda Dagile ütleb, et garanteeritud on vastupidavus soolaudule.

Põhimõtteliselt võiks Cat S60 üle elada ka näiteks survepesu ja pidada vastu pesumasinatsükli, aga ka neid eksperimente ei soovitata mul teha, sest neis pole võimalik täpseid füüsilisi ja keemilisi parameetreid tuvastada.

Turvaline tunne

Cat S60 on sisult tavaline nutitelefon, mis on osatud pakkida äärmiselt vastupidavasse ja robustselt kaunisse korpusesse. Boonusena on aparaadi küljes soojakaamera. Arvestama peab ainult asjaoluga, et kõne kostab mõlemale osapoolele mõneti tuhmilt – turvaline kest nõuab oma. Heli valjuse suhtes etteheiteid pole. Levivõimekus tundub hea.

Ma siiski kartsin, et isegi ettenähtud piires katsetades võib telefon osaliselt või täiesti rikki minna. Aga näe, ei läinud! Korpus sai küll täkkeid, kuid klaas jäi ilma ühegi kriimuta.

Cat S60 istub mõnusalt turvaliselt pihus, aga pole ka hullu, kui see juhtub maha kukkuma. Kas või vastu betooni. Ühtlasi pole tarvis muretseda märgade olude pärast: see igapäevane sidevahend on kindel kaaslane isegi viis meetrit vee all.

Kes tahab kõiki eespool kirjeldatud katseid kodus järele teha, peab muidugi arvestama, et ükski telefon ei ole hävinematu. Ja müüjale on sel juhul keeruline tõestada, et viga tuleb lahendada garantii korras.

ARVAMUS

Taavi Ting / Erakogu

TAAVI TING,
Telia Eesti tootejuht

Nutitelefoni vastupidavus sõltub eeskätt sellest, kuidas seda kasutada. Enamik tänapäeval müüdavaid seadmeid pole mõeldud kõvasid põrutusi üle elama, samuti on vaid mõne tootja mudelid tolmu- ja veekindlad. Seejuures ei pruugi veekindlus veel tähendada, et telefoni võiks kasutada näiteks vee all.

Õnneks on saadaval lisatarvikuid, nagu ekraanikaitsed ning telefoniümbrised ja -kotid, mis seadet õnnetuste, näiteks mahakukkumise korral üsna hästi kaitsta suudavad. Üldiselt tasub lähtuda ikkagi sellest, et telefon on elektroonikaseade, mis ei pruugi karmimat sorti tingimusi välja kannatada ja eeldab seetõttu heaperemehelikku kasutamist.

Cat S60 vastupidavust nii-öelda tavalise nutitelefoni omaga võrrelda ei saa, sest see telefon on mõeldud kasutamiseks tavapärasest keerulisemates oludes. Cat on disainitud vastu pidama nii põrutustele kui veele.

Igal tootjal on seadme võimekuse kohta info välja toodud kasutusjuhendis ja ka kodulehel. Tolmu- ja veekindlust omistatakse seadmetele IP-reitingu alusel.

Tagasi üles