Sööme sõnu. Suured koerad, väiksed koerad

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Priks
Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Teate, vahel ma ikka mõtlen selle ilmaelu peale. Jälgin uudiseid ja vangutan pead: miks see inimene ikka nii hirmus loom peab olema? Vallutusihaluses idanaabrid on sajandite jooksul mitu korda maailma ajalugu enda kasuks ümber kirjutanud. Ja suurtest rahvastest rääkides, ega puhtama südametunnistusega ole ka ameeriklased. Juba päris algusest peale. Sa prantsatad kurnatuna ja näljasena võõrale rannaribale, lased end lahketel ja naiivsetel kohalikel elule poputada ning siis, kui põlved jälle lukustavad, tõmbad abistajail pea maha ja kuulutad maa enda omaks. «Avastad» Ameerika ja suundud sirgel seljal preeriasse piisoneid nottima.

No mis sa ära teed – suured poleks ju muidu suured, kui nad sedasi ei käituks. Meie aga tahame nagu indiaanlasedki lihtsalt rahulikult oma elu elada. Ah, mis ma törisen. Kõige õigem paik, kus suurte mängudest üle olla, on köök. Söögem sibulat nagu venelased ja järagem veist nagu ameeriklased, kuid jäägem ikka eestlasteks!

Tummine veiselihahautis / Üllar Priks
Tummine veiselihahautis / Üllar Priks Foto: Üllar Priks / Sakala
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles