RIIGIKOGU valimiste tulemustega on taas kord kerkinud soolise võrdõiguslikkuse küsimus. 20 valitud naist 101 parlamendiliikme hulgas pole just palju: kõigest viiendik.
Riik, kes ei usalda haritud naisi vastutusrikastele ametikohtadele
/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
30. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõva häält võib selle viiendikuga ju teha, aga millegi suurema korda saatmiseks läheks vaja mõjuvamat jõudu, ilmselt kolmandikku, võib-olla veelgi enam.
SELLEKS ET saada riigikogusse suuremat arvu naisi, tuleb vaadata erakonnajuhtide poole. On vaja, et parteide nimekirja asetataks eelkõige esi-,
aga ka teise ja kolmandasse kümnesse rohkem naiskandidaate.
Parteide maskuliinne juhtkond seda paraku ei võimalda. Rääkigu erakondade juhid mida tahavad õiglastest sisevalimistest ja muust, fakt on, et (mees)juhtide seas peab olema piisavalt neid, kes mõistavad, et haritud ja võimekate naiste edutamine on parema poliitika osa.
Poliitikas toimivad samad kriteeriumid kui ükskõik millises personalivalikus: et saada töökohta, tuleb sattuda valitute hulka. Valijad pole aga enamasti abstraktsed olendid, vaid lihast ja luust inimesed — enamasti paraku mehed.
PARLAMENDIVALIMISTE ajal kerkis hulk olulisi küsimusi: näiteks meeste ja naiste palga suur erinevus. Meile, eestlastele, meeldib olla kõikvõimalikes edetabelites, sellepärast olgu öeldud, et palgalõhe poolest oleme kindlalt Euroopa tipus.
Eesti ja mitme teise riigi erinevus seisneb tõigas, et meie laiutame seejuures käsi ja tõdeme, et soolise palgaerinevuse puhul jääb üle loota ainult jumalale endale. Kas nii peabki kestma?
On teada, et naised töötavad vähem tasustatud valdkondades: sotsiaalsfääris, hariduses, kultuuris ja teenistujatena, kus paljudel ametikohtadel saadakse Eesti keskmisest madalamat palka.
MASU ON möödas, nagu paremerakonnad juba mõnda aega rääkinud on, seega võiks valitsus alustada puhtalt lehelt ja tõsta vähem tasustatud valdkondades töötavate inimeste palka. Alustuseks võiks ju teha nii, et nad saaksid tagasi sellegi väikese, mis neil oli enne majanduslangust, ega peaks kriisist väljunud riigis palgata puhkust võtma.
Jutt ei käi ministeeriumiametnike, vaid lasteaednike, raamatukoguhoidjate, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate palkadest. See vähendaks kahtlemata palgalõhet ning aitaks neis valdkondades töötavatel inimestel ilmselgelt paremini toime tulla ja avardaks meie hariduslikult kihistunud ühiskonnas nende laste võimalusi.
OLUKORD on paraku selline, et oleme palgalõhe mitme meetmega põlistanud — seega pidanud iseenesestmõistetavaks, et nendes ametites olevad naised saavadki vähem palka.
Näitena võib tuua vanemahüvitise, mida makstakse teatavasti varasemalt igakuiselt sissetulekult. Kui koju jääb isa, on vanemahüvitis järelikult suurem, kui ema, siis enamasti väiksem. Ometi hoolitsetakse mõlemal juhul lapse eest loodetavasti ühesuguse armastuse ja hoolega, lihtsalt ema hoolitsus maksab soolise palgalõhe tõttu keskmiselt vähem.
Kas nii peabki olema? Või oleks viimane aeg nõuda, et valitsus võtaks vastu tegutsemisplaani, mille meetmed tagaksid esimeses etapis meie 30-protsendilise palgalõhe vähendamist 2015. aastaks kõige enam 20-protsendiliseks. Niisuguseid tegevusplaane on enamik Euroopa Liidu riike valimiste järel rakendanud.
MIS SIIS ON need kvoodid, mis tagaksid naistele võrdsema esindatuse nii poliitikas kui teistes tegevusvaldkondades? Ma ei arva, et võrdseid võimalusi pakkuvad meetmed alandavad naisi, pigem alandab praegune lähenemisviis mehi.
Mõistagi leiab ebaadekvaatseid arvamusi mujaltki kui Eestist. Olen kuulnud Brüsselis mehi arutlemas, et kvootide puhul saaksid võimu juurde ka rumalad naised.
Siinkohal tuleb tõepoolest hüüda Andrus Ansipi kombel «Tule taevas appi!» ning võtta peaministri moodi appi statistika, meenutamaks, et 2009. aastal lõpetas bakalaureuseõppe 1367 meest ja 3166 naist, magistriõppes olid need arvud 716 ja 1551 ning doktoriõppes on naisi 60 protsenti.
Nii et harime ja koolitame ning siis peame kõrgetele ja vastutusrikastele kohtadele sobimatuks? Rääkimata põhiõiguste riivest, on selline lähenemisviis ka majanduslikult ebaratsionaalne.
PÕHJAMAADES on kvoodid tulemuse andnud: õpetanud hindama soolist võrdõiguslikkust ning muutnud ühiskonna väärtushinnanguid. Need mõlemad andsid tõuke ja praegu ei vajata soolise suhte real enam järje ajamist.
Mulle tundub, et ka Eestis oleks aeg hakata tegutsema, jõudmaks positiivse tulemuseni. Loota 20 aastat iseseisva riigina tegutsemise järel ikka veel, et elu ise asjad paika paneb, on äärmiselt naiivne.
Kogu meie iseseisvusajal on riigikogus naisi olnud viiendiku piires. Suurenemistrendi ei olnud ka viimati. Võis ju loota, et uude valitsusse saab nõrgema soo esindajaid rohkem. Kes pakkus, kui palju? Paraku on teada, et sinna pääses vaid üks naine, keskkonnaminister Keit Pentus.
TEGELIKULT väärivad nüüdisaegset lähenemist nii naised kui kogu Eesti riik. Ärge ainult öelge, et Eestis napib võimekaid naisi! Neid on ja nad on valmis valitsemisvastutust võtma.