Kui ümber Viljandi järve jooksu fenomeni peaks seletama marslasele, jääks hätta. Inimesed on finišisse jõudes surmväsinud ja pahatihti valudeski. Üks ei jõua ära hingeldada, teine variseb pärast lõpetamist maha ja nuusutab tükk aega tartaani. Aga kui pilt saab uuesti sirgeks, jalalihased hakkavad sõna kuulama ja keegi küsib, kuidas enesetunne on, kõlab vastus kärmelt: «Väga hea! Järgmisel aastal olen raudselt platsis!»