Vaba mõte. Viljandi vaikus

Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Ega ma jalgpallist kuigi palju tea. Õigupoolest on mul sellega umbes samasugune suhe nagu Eurovisiooni lauluvõistlusega. Reeglid on selged, aga nii nagu mu kõrvadel on aeg-ajalt raskusi eurolaulude eristamisega, kipun jalgpallimatše vaadates suluseise või käepuuteid kahe silma vahele jätma. See, kas mäng on lahtine või kinnine, puhas või räpane, jääb teiste meeste hinnata – mina ei üritagi.

Küll aga elan hea meelega omadele kaasa. Kui lastakse.

Esimest korda läks mul kaasaelamine nurja gümnasistina 1998. aasta 16. mai õhtupoolikul. Olime sõbraga näpanud Paalalinna kooli majandusjuhi kabinetist sinimustvalge majalipu ning valmistusime Viljandi linnastaadioni tribüünil Eesti ja Aserbaidžaani jalgpallimatšil nii verbaalselt kui visuaalselt eestlaste võitu tagama. Aga piisas meil avavile kõlades trikoloor lahti rullida ja seda paar korda hüüde «Eesti, suru, suru... aserid vastu muru!» saatel pea kohal lehvitada, kui meist kolm rida tagapool istuvad vanamehed kukkusid kägisema: «Ärge vehkige siin ees: varjate vaadet. Olge vaiksemalt: segate keskendumist.»