Konservatism kui poliitiline suundumus

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig

VÄIDETAVASTI ON meil kaks konservatiivset erakonda. Ühel sisaldub see sõna lausa nimes: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on see aga kasutusel pigem retoorikas kui sisus.

Minu kunagisel õppejõul ja akadeemilisel isal Uno Merestel oli vaidluste puhul lemmikväljend: «Mehed, enne kui vaidlema hakkame, teeme selgeks, millega on tegu!» Sama tuleks teha mõistete «konservatiivne» ja «konservatism» puhul.

Teatmeteosed nagu «Eesti õigekeelsussõnaraamat», «Võõrsõnade leksikon» ja Uno Mereste «Majandusleksikon» on põhimõtteliselt ühte meelt, et konservatism tähendab alalhoidlikkust, vanameelsust ja uuendusvaenulikkust. «Võõrsõnade leksikon» lisab sellele, et konservatism on ühiskonnaelus, poliitikas, moraali ja kultuuri valdkonnas ilmnev traditsiooniliste vaadete ja struktuuride säilitamine ning ajaloolise järjepidevuse tähtsustamine.

HOOPIS PÕHJALIKUM on selle mõiste mõtestamisel meie majandusteaduse kunagine grand old man ja poliitik Uno Mereste, kelle teosest saame muu hulgas vastuse, miks me seda terminit nii erinevalt mõistame ja tõlgendame.

Tema arvates on konservatism üld- ja majanduspoliitiline vaatesüsteem, mille omapära väljendub taotluses kehtinud oludes juba välja kujunenud traditsiooniliste lahenduste juurde jääda, suurtes kahtlustes mis tahes uuenduste otstarbekuse või teostamise suhtes ning sellest tulenevas vastuseisus peaaegu igasugusele uuenduslikkusele.

Siinjuures juhib Mereste tähelepanu meid kõiki puudutavale asjaolule. Tema arvates on pärast kommunismiteooria kokkuvarisemist tekkinud konservatismi kui maailmasse alalhoidlikult suhtumise hindamisel uus olukord, kus traditsiooniliseks on muutunud hulk väärkäsitlusi. On tekkinud tagurlik alalhoidlikkus ehk sovetlik konservatism, mis erineb tavalisest nüüdiskonservatismist ehk edumeelsest alalhoidlikkusest. See tähendab, et võideldakse nõukogudeaegsete põhitõdede säilitamise eest ja nüüdisaegsete uuenduste vastu, mis on rakendatud enamikus meist pikalt ees olevates õnnelikumates riikides. Selle kõige eredam näide on võitlus nõukogudeaegse proportsionaalse tulumaksu säilitamise eest.

NIISUGUSES OLUKORRAS oleks kõige mõistlikum, kui end konservatiivseks erakonnaks pidav IRL hakkaks võitlema kõikidel rinnetel Eesti suurima ja konservatiivseima väärtuse, talupoja mõistuse rakendamise eest kõigis eluvaldkondades.

Selleks et mõista edumeelset alalhoidlikkust, tuleb kõigepealt tundma õppida filosoof Alfred Koorti töid pragmatismist ning võtta omaks meie suurima rahvuskonservatiivi Jaan Tõnissoni väärtushinnangud ja tänapäeva suure mõtleja Valdur Mikita mõtteid meist endist.

Uno Mereste arvates esineb konservatism peamiselt poliitilise suundumusena. Sellega tuleb meil tuleviku nimel arvestada.