Politsei tegi, mis politsei tegema pidi

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

(Artikkel on ajendatud läinud nädalavahetusel meedias palju kõneainet pakkunud juhtumist, kus politseibuss rammis sihilikult pikali politseinike eest ära põgeneda püüdnud mootorratta, millel oli kaks inimest.)

MA OLEN ENAM kui veendunud, et kui ööl vastu laupäeva Tallinnas politseinike eest põgenenud ja kohati ligi 200-kilomeetrist tunnikiirust arendanud mootorrattur sõitnuks mööda kõnniteed tuisates mõne helkurita jalakäija vigaseks, kritiseeritaks korrakaitsjaid selle eest, et nad süütu inimese vigasaamisega lõppenud õnnetust ära ei hoidnud. Ühtlasi on mul tugev tunne, et osa kritiseerijaid oleks needsamad, kes praegu süüdistavad politseid liiga jõulises käitumises.

Näib, et mingi hulga inimeste arvates käituvad politseinikud kriitilistes, otsustavat sekkumist nõudvates olukordades alati valesti. Kui nad suurt ohtu kujutava inimese või pundi jõudu kasutades maha murravad, on meil politseiriik ja tont teab mis veel. Kui kannatada on saanud täiesti kõrvalised inimesed, leitakse, et politsei ei tee midagi. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ei suudeta või ei taheta aru saada, et mõnikord on mundrikandjatel üksnes halvad valikud ja väga raske situatsioon, mille kestel tuleb kiiresti kaalutletud otsus langetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles