Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kokku kuivanud kogudus pani kiriku müüki

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vilma Ruubeli meenutust mööda oli see kirikuhoone saal oma algusaegadel, 1990. aastate lõpus sageli rahvast tulvil. | FOTO: Elmo Riig

​Mõisakülas on 120 000 euro eest pakkumisel uus­apostliku kiriku kohaliku koguduse hooned, kus on ligi kakskümmend aastat jumalateenistusi peetud. Et suure saaliga peamaja on elektriga kulukas kütta, on viimastel talvedel kolitud hoovi peal asuvasse kõrvalhoonesse.

Kirikuhoone ostja saab ka kõrvalhoone, kuhu võib kohe sisse kolida. | FOTO: Elmo Riig

Kohalik elanik Vilma Ruubel, kes kuulub mittetulundusühingu Uusapostlik Kirik Eestis Mõisaküla koguduse juhatusse, ütles, et kui paar nädalat tagasi selgus koguduse hoonete müügiplaan, tegi ühing ettepaneku, et väiksem maja jääks alles. Müüki läks aga kogu kupatus, mis asub aiaga piiratud krundil. Väiksemast majast ongi mõneliikmelisel kogudusel kõige rohkem kahju.

Alla kümne inimese

Peahoone garderoobis ripub riidepuudel kümmekond valge kraega esinemisürpi, mida Ruubeli sõnul kandsid kiriku juures tegutsenud koori liikmed. Omal ajal isegi Saksamaal esinemas käinud punt ei tegutse enam ammu. Nüüd võetakse riidetükid õlgadele siis, kui teenistusel juhtub väga külm olema.

Sakslased ehitasid selle kirikuhoone Mõisakülla 1998. aastal. «Alguses toodi palju nänni ja siis oli tahtjaid ka, kes kirikus käisid. Nüüd on see koht, kus vanainimesed saavad koos käia,» rääkis Ruubel. Kui algusaegadel võis näha isegi täis saali, siis viimasel teenistusel käis tema sõnul kuus-seitse inimest.

Mõisaküla koguduse eestseisja Rudo Lilleleht elab Valgas ja töötab Tsirguliina koolis õppejuhina. Tema märkis, et hoonete müügiotsus tekkis majanduslikel kaalutlustel, sest ruumid on väikesearvuliseks jäänud kogudusele liiga suured. «Viimasel ajal on tuntavalt rohkem matuseid kui ristimisi. See peegeldab olukorda, kuidas üks koht on ära hääbunud,» nentis Lilleleht.

Kui 1990. aastate lõpus hiilgeaegadel oli kogudusel üle kahesaja liikme, siis nüüd on neid alla kümne. Toona tekkis vajadus oma katusealuse järele, sest Vene õigeusu kiriku ruumid, kus sai koos käia, jäid Lillelehe sõnul kitsaks.

Raske müüa

Rudo Lilleleht leidis, et kuna Eesti väikseim linn pole noorte seas atraktiivne, ei ole Mõisakülas asuva koguduse hoonete müümine lihtne. Kes tahaks peamaja muuta koduks, sel tuleb ette võtta ka ehitus. «Suurde saali elama ei koli. Et kirikuhoonest elumaja teha, on võimalik teine korrus peale ehitada,» pakkus koguduse eestseisja välja.

Olenemata sellest, kas hooned saavad müüdud või mitte, jumalateenistused Lillelehe sõnul jätkuvad. Kui selleks ei leita avalikku ruumi, siis võib kõne alla tulla ka mõne liikme kodu, aga selleks tuleks tema sõnul mingi ruum pühitseda.

Eestis on kokku 12 uus­apostlikku kogudust ja Viljandimaal asubki ainus selline Mõisakülas. Näiteks Tartusse  ehitati uusapostlik kirik 1994. aastal ja müüdi liikmeskonna vähenemise tõttu maha juba 2013. aastal, mil selle omandas poole miljoni euro eest Tartu Kolgata baptistikogudus. Mõisakülas tegutseb lisaks uusapostlikule kogudusele Eesti Evangeelne Luterlik kirik ning Eesti Kristlik Nelipüha kirik.

Tagasi üles