Avalik sektor võiks ettevõtjatelt üht-teist õppida

Urmas Suik
, linnaelu jälgiv ettevõtja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Erakogu

MINISTRIL EI ole kellelegi helistada, kui ta soovib Põlvamaaga rääkida, muretseb Põlvamaa ajakirjanik Arved Breidaks terendava maavanemaameti kadumise pärast (vaata 25. veebruari Lõunaeestlasest «Kes järgmisel aastal kõnet peab?» – toimetus). On arusaadav, et ta tunneb oma kodukoha käekäigu pärast muret. Aga selle pärast, et ministril oleks kellelegi helistada, ei pea ju säilitama riigiametniku kohta. Miks ei võiks ministrihärra helistada näiteks Põlva linnapeale või Orava vallavanemale, kelle rahvaesindaja mandaat on märksa tugevam partei tagatubades ametisse nimetatud maavanema omast? Või kui teema on laiem, on ju olemas omavalitsuste liidud.

Tõsi tundub olevat, et kõikidest omavalitsusliitudest ei ole saanud tõelisi koostööorganisatsioone. Tõenäoliselt on sel hulk põhjusi. Riik ei ole arvatavasti väga soovinudki, et piirkondades tekiks tugev jõud oma huvide eest seista. Hoopis mugavam on raha keskusesse korjata ja omavalitsusi rahaga mõjutada. Teisalt jälle on võimalik, et omavalitsused on pidanud paremaks ajada oma asja igaüks eraldi ja pole kuigivõrd püüdnudki moodustada arvestatavat jõudu.

Mures on ka Põlva maavanem Igor Taro, kes valutab südant maavalitsuse ametimeeste lahkumise pärast. Minu arvates täiesti asjatult. Ettevõtlussektor vaevleb töökäte puuduses ja kui rääkida Taro enda taustast, siis ajakirjandus võiks saada tagasi tubli ajakirjaniku.

KUI RÄÄKIDA veel koostöövalmidusest, võib võrdluse tuua ettevõtlusest. Tooksin näite logistika valdkonnast, kus olen ise mõnikümmend aastat tegutsenud.

Üheksakümnendate aastate algul, kui tekkis võimalus tegelda ettevõtlusega, sündis hulgaliselt väikesi transpordiettevõtteid. Igaüks, kel oli vähegi huvi ja raha, üritas rahvusvahelisel transporditurul õnne proovida. Ei olnud haruldane, et rahvusvaheliste vedude autojuhtidest said rahvusvaheliste vedudega tegelevate autofirmade omanikud.

Praeguseks pole neid väga palju järele jäänud.

Võib arvata, et paljude ebaõnnestumiste üheks põhjuseks sai koostöövõimetus: mõne autoga väikesed firmad ei suutnud turu nõudmistele vastu tulla. Lähinaabrid Soome ja Rootsi ning koolitused olid kohad, kus käidi koostööoskusi omandamas ning kus minu sõnavarasse tekkis mõiste «logistika».

Kui olin mõnda aega osalenud Viljandi linnavalitsuse töös, imestasin, kuidas suudavad väikevallad lahendada keerulisi arhitektuuri- ja planeerimisküsimusi. Viljandis töötas arhitektuuriosakonnas hulk koolitatud ja kogenud ametimehi. Miks ei oleks võinud omavalitsuste liitude abiga väikestele omavalitsustele samasuguste kõrgelt koolitatud ametnike teenust pakkuda?

SAATUSE JA Eesti poliitikute tahtel on praeguse riigivõimu ette kuhjunud hulk inimeste käekäiku märgatavalt mõjutavaid lahendamist nõudvaid muresid. Valitsuskabinetis on koha sisse võtnud uued ministrid. Valitsusel tuli jooksu pealt üle võtta pooleli olev omavalitsuste ümberkorraldamine. Samal ajal on kadumas maavalitsused.

Ehk väärib märkimist seegi, et neid ümberkorraldusi juhtival ministril ei tundu suurte süsteemide opereerimise kogemusi kuigi palju olevat. Vähe tähtis pole ka see, et kuigi ametikohalt lahkujad kullatakse tõenäoliselt üle, mõjub ametikoha kaotus neile ilmselt üsna stressi tekitavalt ja kuigi suurt entusiasmi ümberkorralduste elluviimiseks pole nende seast oodata.

Hea oleks teada, mis hakkab saama tulevikus maakondade kui territoriaalsete üksustega. Viljandimaal on pärast oktoobrikuiseid valimisi neli omavalitsust: Viljandi linn ja vald, Mulgi vald ning Põhja-Sakala vald. Võib arvata, et enim väljapoole teenuseid pakkuv üksus hakkab olema Viljandi linn. Mõistlik oleks, kui koostööorganisatsioon omavalitsusliidu kujul säiliks.

Olen vestelnud nii ühe kui teise ametimehega. Enamasti öeldakse, et seadus ei luba üht või teist asja teha. No kuulge, riigimehed ja -naised, tehke siis vajalikud seadused! Kas või ajutised. Isegi riikide tekkimise korral moodustatakse ajutisi valitsusi ja komiteesid. Omavalitsuste liidud on järjepidevuse tagamiseks parimad ajutised organisatsioonid.

LEIAN, ET omavalitsuste valimiste keskseks teemaks ja valimistele järgneva nelja aasta eesmärgiks võiks olla omavalitsuste poliitilise ja täitevvõimu lahutamine ning viimati mainitu professionaalseks muutumine. Kandidaadid teadku, et volikogu esimehe ja linnapea ametikoht ei ole preemia aktiivse poliitilise tegevuse eest erakonnas, vaid nad võtavad vastutuse omavalitsuse arengu ja inimestele osutatavate teenuste eest. Tõeline elu algab pärast ametisse astumist.

Riigi tasemelgi on pikka aega valitsemist nautinud erakond oma töökogemuseta parteikasvandikega, kes on ainult häältesaagi põhjal ministreid ametisse määranud ja korduvalt suurde ämbrisse astunud.

Valimiseelne periood on pidu ja rahakülv reklaamifirmadele ja ajakirjandusele. Masendav on konkureerivate poliitiliste jõudude üksteise sildistamine, millele meedia usinasti kaasa mängib. Kõige laiemalt on levinud konkurentide Kremli-meelseks tembeldamine.

Meil on mitmesuguseid riiklikke ja ühiskondlikke kodanikukaitse organisatsioone. Kaitstakse näiteks tarbijaid. Mõned arvavad, et kaitsma peab traditsioonilist perekonda, teised jälle, et kaitset vajavad eri seksuaalse orientatsiooniga inimesed. Vaenuliku propaganda vastu võitlevad isetegevuslikud entusiastid Propa­stopist.

Ehk peaks ka valijatekaitse organisatsiooni ellu kutsuma? Mõne poliitilise jõu populistlikult lammutav propaganda võib olla sama laastav ja demoraliseeriv kui okupantide tegevus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles