Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eestikeelne Valmiera

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aivar Kaljusaar | FOTO: Marko Saarm

VIIMATINE KÄIK meie sõpruslinna Valmierasse kummutas väite, et eestlased sõidavad Lätti vaid alkoholi järele. Tegelikult tuuakse sealt peale kangema kraami ka kõike muud eluks vajalikku. Käraka ostjad jäävad piiri juures pidama, ülejäänud liiguvad sealt edasi. Ja tundub, et viimati mainituid tuleb järjest kiiremini juurde.

Üle pika aja sattusin Valmierasse laupäeval. Enamasti olen seal käinud tööpäevadel ning siis pole elamus nähtust ja kogetust olnud nii vägev. Mineku põhjusi oli kaks: Valmiermuižas korraldati kevadise pööripäeva tähistamiseks laat ning Valmiera olümpiakeskuses leidis aset võistlus, kus tuli uisutades läbida takistusrada.

ESIMENE ÜLLATUS tabas mind laadal parkimiskohta otsides: vaat et iga kolmas auto oli Eestist. Laadal ringi liikudes võis tõdeda, et eesti ja läti keelt kuuleb peaaegu võrdselt. Nii mõnigi müüja oli õppinud selgeks lihtsamad eestikeelsed sõnad.

Kohtasin seal ka ühte oma tuttavat ning too ütles, et talle meeldivad Läti maitsed ja ta tuli just toidukauba pärast. Kuulnud, et lähen tagasi läbi Ruhja, soovitas ta sealt pelmeene osta. «Euro kilo. Liha pole just teab mis palju, aga maitse viib keele alla.» Jätsin meelde.

Kõige suurema üllatuse pakkus see, et oma leti ja nii uute kui juba traditsiooniliste toodetega oli kohal osaühing Mulgi Krõpsud. «Teeme siin oma kaubale reklaami ja tutvustame seda lähemalt, sest saime sellega Läti poeketti sisse,» öeldi mulle.

Laadalt jäi silma teinegi eripära: igal sammul pakuti sulle midagi maitsta ega solvutud, kui tehingut ei järgnenud. Minuga oli kaasas noormees, kes oli Valmieras esimest korda. Ka tema arvas, et sealne kaupmees on tunduvalt lahkem.

LAADAL KÄIDUD, asusime tutvuma linna kaubanduseluga. Kesklinna kaubanduskeskuse olid taas vallutanud eestlased. Kõige rohkem oli eesti keelt kuulda toidupoes. Arutleti, millist kommi või küpsist osta. Juttu alkoholist meie kõrvu ei kostnud. Käisime ka mõnes teises poes, mida eestlased polnud veel avastanud.

Kättejõudnud lõunasöögiaeg tõi järgmise üllatuse. Kesklinnas einestamisest me loobusime, sest järjekord oli hiiglama pikk. Siis tuli mulle pähe, et muuseumi lähedal Valmiera vanimas majas saab samuti keha kinnitada. Et see on koht, mida peab teadma, lootsime eest leida lahedama olemise.

Olemine oli küll lahedam, kuid mitte ainult lätikeelne. Enne meid olid ühed kaasmaalased selle paiga juba avastanud ja enne kui lahkuda jõudsime, tuli veel kaks eestikeelset sõpruskonda sinna lõunatama. Restorani heal tasemel teenindamisest ja mõistlikest hindadest ma parem vaikin. See suhe oli parem, kui olime oodata osanud.

EDASI VIIS TEE olümpiakeskusse. Vaat see oli koht, kus eesti keelt ei kuulnud ja tundsid end täielikult Lätis olevat. Ent pärast võistlust asusime teele eestlaste teise «pühakotta» Valmieras, ehituspoodi Depo. Pigem on see küll kaubanduskeskus, aga sellest veidi tagapool.

Autole kohta leida oli päris keeruline, sest poole neist olid hõivanud lätlased ja teise poole eestlased. Pooltel eestlaste autodel oli ka käru järel, et ehituseks tarvilikku vedada.

Nagu arvata oli, kõlas poes eesti keel. Ja kauplus on suur.

Läinud kuu keskel kirjutas Postimees, et ehituskauplused muutuvad üha enam kaubamajaks, kust võib leida kõike. Lätlastel on see juba ammu nii. Depost saab majatarbeid, sanitaartehnikat, mööblit, toidukaupu, jooke, mänguasju, lemmikloomi, valgusteid, lilli... Ühesõnaga, enam-vähem kõike, välja arvatud igapäevaseks kandmiseks mõeldud kingad ja riided.

Kohtasin ka ühte endist töökaaslast, kes oli seal esimest korda. «Tulime kõik kolm põlvkonda: vanavanemad, vanemad ja lapsed. Kauplus on suur ja siin juba uudistamist jätkub.»

Üks mu tuttav ütles kunagi Depo kohta tabavalt: kui Valleta on naiste kaubamaja, siis see koht on meestele.

Taas kord tuleb tõdeda, et hind on see, mis paneb sinna sõitma. Kõikidel asjadel on kolm hinda: tava-, kliendi- ja hulgihind. Viimati mainitu hakkab olenevalt kaubast kahest-kolmest tükist. Kliendiks vormistatakse aga igaüks, kes soovib. Tasuta.

Kui mina olen Läti hindadega harjunud, siis minu kaaslane ei jõudnud ära imestada. Teda üllatasid dušinurkade, kraanikausside ja isegi elektripirnide hinnad. Ta läks lausa nii elevile, et helistas koju ning uuris, kas peaks üht-teist ära ostma.

Nii mu päev eestikeelses Valmieras möödus. Ütlen veel kord, et alkoholi ostetakse Lätis piiri peal, aga kogu muu Eestisse viidava kauba osatähtsus on tõenäoliselt tunduvalt suurem.

Sama tendentsi jätkumise korral pole ime, kui Valmiera muutub ka eestimeelsemaks. Kohati on see juba juhtunud. Näiteks linna kodulehelt leiab turismi alamlehelt ürituste ja vaatamisväärsuste eestikeelse tutvustuse.

Tagasi üles