Miks pole meie esivanemate üks tähtsamaid pühi riigipüha?

, sihtasutuse Ajakeskus Wittenstein juhatuse esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Hiiemaa
Ants Hiiemaa Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

EELMISE SAJANDI alguseni oli jüripäev meie esivanematele tähtsaim päev. Teen ettepaneku taastada selle päeva tähtsus ja muuta see Eesti Vabariigi riigipühaks.

Enne XIX sajandit oli meie esivanematel ainult üks päev vabadust aastas – jüripäev, mil talupoeg tohtis oma mõisniku juurest teise mõisniku juurde teenistusse minna. Juba muinasajal tähistati seda karjalaske- ja künnipäevana. Tehti lõket ja lärmi, peletades nii tumedaid jõudusid. Maagiliste tegevustega tõrjuti hunte karjast eemale, ussisõnadega loodeti tagada hea tervis ning vilja- ja karjaõnn.

Ristiusu tulekuga Eestimaale ühendati varasem püha kirikukalendri püha Jüri päevaga ning seda hakati kutsuma jüripäevaks. Püha Jüri (Gregorius) oli sõjameeste kaitsepühak, võidutooja, kristlaste paganate üle saadud võidu sümbol. Seda traditsiooni hoiavad paljud rahvad elus oma võite meenutades ja andes endale usku, et nad on võitmatud. Venelastel on Georgi lint eriti au sees.

Jüripäev muutus suureks kolimispäevaks, vana teenistuslepingu lõppemise ja uue sõlmimise ajaks.

TÄNAPÄEVAL, KUI oleme vabad, kui meil on oma riik ja oleme võitjad – meie Georgi lint on sinimustvalge –, väärtustagem seda. Olgem enda üle uhked. Jüripäev on maarahva päev. Isegi kui me elame linnas, ei tohi me unustada talupojatarkust ja -päritolu.

Miks on 1. mai meile tähtsam päev kui jüripäev? Miks me tähistame mitmesuguseid teistelt laenatud tähtpäevi, nagu valentinipäeva, sõbrapäeva, volbriööd, kõrvitsate püha, naistepäeva ja töörahva püha, aga oma traditsioonilised tähtpäevad on ununemas? Samal ajal oleme hirmul tuleviku ees ja kardame võõra mõju. Meie  tugevus peitub esivanemate traditsioonide austamises!

JÜRIÖÖ ÜLESTÕUSU alustamine ööl vastu jüripäeva ei olnud juhuslik, kuigi nii mõnigi ajaloolane on seadnud ülestõusu põhjused kahtluse alla. Kas see oli ikka meie esivanemate esimene katse vabaneda võõrvõimudest, katse saada jälle oma maa peremeheks?

Mina usun oma õppejõu Sulev Vahtre uurimust. Sada aastat ei olnud nii pikk aeg, et oma vabadus unustada. Kahelda ei saa aga selles, et mitu eestlaste põlvkonda on ülestõusust saanud elujõudu, usku ja lootust, et ükskord võime olla vabad ja iseseisvad ning meil võib olla oma riik.

Jüripäeva valimine ei olnud juhuslik ka 1919. aastal, kui Estonia teatri kontserdisaalis alustas tööd Eesti Vabariigi Asutav Kogu, mis pani aluse riigikogule. Ja mitte ainult seda. Toetudes Maapäeva ja Päästekomitee varasematele otsustele ja mõtetele, alustati vaba riigi ulatuslikku ehitamist.

PAIDE KOHUSTUS on hoida ülestõusu juhtide nelja kuninga mälestust, et nad ei ununeks. Sel aastal kutsume 22. aprillil kõiki Kesk-Eesti jüriöö festivalile. Järgmisel aastal on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul kavas jüriöö ülestõusu 675. aastapäeva tähistada veelgi suurejoonelisemalt. 

Plaanis on Kaitseliidu, Pärnu muuseumi, Eesti Rahva muuseumi, Tallinna linnamuuseumi ja Virumaa muuseumide ühise organiseerimise tulemusena Paide vallitornist saata tõrvikute märgutuli 100 kilomeetri kaugusele nelja suunda: Tallinna, Pärnu, Tartu ja Rakverre.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles