Vaba mõte. Hüvasti, Sipsik!

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

​Kolmkümmend aastat tagasi oli Elvas Kesk tänaval lasteraamatukogu. See oli üks koleda rohelise värviga võõbatud vana madal puitmaja, mille ühe aknaraami vahele oli torgatud suur joonistus Sipsikust. Sinna sisenedes oleksid justkui mõne vanamemme elamisse astunud, aga mis seal imestada, kogu toonane elu oli ju üks kommunistlikus vaimus toimunud ümberjagamiste groteskselt nukker järellainetus.

Lugemissaali funktsiooni täitsid kaks pisikest tuba, mille vahesein oli maha lõhutud ja mille nurkades jõllitasid süsimustad plekkahjud. Talvisel ajal, kui neis ahjudes praksus tuli ja raamatukogutädi oli väsinud malmuksed pisut parema tõmbe saavutamiseks irvakile jätnud, meenutasid need keelt limpsavaid hiiglasi. Ja siis see hõng... Lõhnamälu on inimajuga trikitamise tõeline meister. Meil kõigil on mingid lapsepõlvest meelde jäänud lõhnad, mis ei unune ja mida uuesti kogedes kogu elu vihinal silme eest läbi jookseb. Vaat selle raamatukogu lõhn on minule üks niisugustest. Selline pisut rõske ja kopitanud vana paberi lõhn. Mõnes mõttes kergelt rusuv, kuid samas magusam kui mesi. Tõmbasid uksel tubli sõõmu julgustavat aroomi sisse ja astusid talvesaabastest välja, nii et villaste sokkide küljes kõlkuvad jääkuulikesed kõlisesid.

Jah, minu koduraamatukokku ei tohtinud siseneda välisjalatsites, sest kui sa tuled kellelegi külla, siis hoiad sa puhtust ja käitud viisakalt. Mina käisin külas raamatutel. Et meie läbisaamine oli üle keskmise hea, siis vähemalt paaril korral nädalas. Ei julge pakkudagi, kui palju lugejapileteid ma kuupäevi ja allkirju täis kogutud sain. Tänapäeval on vist selle jaoks elektroonilised lugerid. Siis oli aga üks keemiliste lokkide ja naljaka kampsuniga raamatukogutädi. Imelik, et ma ei ole suutnud tema nime meelde jätta, kuigi ma olin ju ka tema külaline. Raamatukogutädi taharuumi sätitud töölauda valgustas luitunud kupliga pronksikarva laualamp ning raamatuvirnade vahel lebasid suuruse järjekorras ritta laotud puidust joonlauad. Mul oli alati kole kiusatus kontrollida, ega need ole laua külge liimitud. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles