Repliik. Sukkpükstes kauboid

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllar Priks
Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Teate, mulle meeldib kohutavalt kantrimuusika. «Naljanumber,» kõkutavad nii mõnedki poosetajad selle tunnistuse peale läbi hammaste. Sama värk on Elmari raadio kuulamisega.

Kelleks te end peate? No on, jah, kohati naiivne, aga kui esivanemate juures peoks kisub, löövad kõik need ninakirtsutajad tantsu, nii et puusad paigast. Kogu maailmas loodud muusika ei pea olema keeruline nagu sipelgapesa 3D-graafika. Igat kõlavat akordi kuuldes ei pea olema tunne, et muusik viskas oma armsa instrumendi vastu seina.

Me häbeneme, et oleme need, kes oleme. Miks? Kas tõesti on lihtsus midagi nii kuramuse piinlikku? Kui väike titt oma väljamõeldud keeles laulda laliseb või kui pisut nokastanud naabrimees pika laua taga mõne siivutu noorpõlvelaulu jorinal üles võtab, on ju kõik okei. Vähemalt peaks olema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles